Evangeeliumijutustuses öeldakse seoses Jeesuse ja kahe kurjategija hukkamisega piinapostil: „Juudid [palusid] Pilatuselt, et nende jalad murtaks ja surnukehad võetaks maha” (Johannese 19:31).

Juudi seaduse järgi ei tohtinud posti külge riputatud kurjategijate surnukehad jääda sinna ööseks rippuma (5. Moosese 21:22, 23). Näib, et juudid rakendasid sama seadust kurjategijate puhul, kelle roomlased postil hukkasid. Jeesuse ja kahe kurjategija jalgu taheti murda selleks, et nende surma kiirendada ning matta nad enne päikeseloojangut, kui algas hingamispäev.

Paljude selliste hukkamiste ajal olid surmamõistetud mehed kinnitatud posti külge naeltega, mis olid nende kätest ja jalgadest läbi löödud. Kui post tõsteti püsti, rippus hukatav kogu keharaskusega naeltel. See põhjustas talle piinavat valu. Ta sai hingata vaid siis, kui püüdis end sirutada, toetudes läbi jalgade löödud ühele või mitmele naelale. Murtud jalaluudega polnud seda aga võimalik teha. Seetõttu suri hukatav peagi šoki või lämbumise tagajärjel.

Taavet tappis linguga hiiglase Koljati. Ilmselt oli Taavet õppinud seda relva oskuslikult kasutama juba karjuspoisina (1. Saamueli 17:40—50).

Lingu on kujutatud nii vanaaja Egiptuse kui ka Assüüria kunstis. See relv koosnes naha- või riidetaskust ning selle külge kinnitatud kahest rihmast või nöörist. Linguheitja pani lingutaskusse 5—8 cm läbimõõduga sileda või ümara kivi, mis võis kaaluda umbes 250 grammi. Seejärel keerutas ta lingu oma pea kohal ja lasi ühe nööri lahti. Kivi lendas suure hooga ja üsna täpselt sihtmärgi poole.

Väljakaevamistel Lähis-Idas on leitud arvukalt muistses sõjapidamises kasutusel olnud lingukivisid. Osavad sõdalased võisid kive lingutada kiirusega 160—240 km/h. Teadlased pole ühte meelt selles osas, kas lingu viskekaugus oli sama suur kui vibu laskeulatus, kuid kindlasti oli see relv sama surmav (Kohtumõistjate 20:16).