TURISTID on näljased. Nad on Petlemma vanalinnas ajaloomälestistega tutvudes kõndinud maha palju kilomeetreid. Nende kõhud on tühjad ja nad otsustavad kohalikku toitu proovida. Üks neist märkab restorani, kus pakutakse maitsvat falafel’it — purustatud kikerherne, tomati, sibula ja teiste köögiviljade segu, mida serveeritakse pita leivaga. Pärast keha kinnitamist on neil taas jõudu oma ringkäiku jätkata.

Neil polnud õrna aimugi, et selle lihtsa pita leiva söömine oli ilmselt nende päeva üks ajaloohõngulisemaid tegevusi. Petlemm tähendab tõlkes „leiva maja” ja leiba on selles paikkonnas küpsetatud juba tuhandeid aastaid (Rutt 1:22; 2:14). Pita leib on tänapäeval üks tavalisemaid leibasid, mida Petlemmas süüakse.

Ligi 4000 aastat tagasi, mitte kaugel Petlemmast lõuna pool, valmistas Aabrahami naine Saara kolmele ootamatule külalisele „peenjahust ... leiba” (1. Moosese 18:6, UM). Jahu, mida Saara kasutas, oli tõenäoliselt tehtud polbnisust või odrast. Saaral tuli leiba valmistada kiiresti ja ta võis seda küpsetada kuumadel kividel (1. Kuningate 19:6).

Nagu sellest jutustusest on näha, valmistas Aabrahami pere ise leivataigna ja küpsetas sellest leiba. Võib arvata, et nende rändeluviisi juures polnud Saaral ja tema teenijatel võimalik küpsetada leiba sellistes ahjudes, mis olid tavalised Saara kodulinnas Uris. Ta valmistas peenjahu kohalikust teraviljast. See oli kahtlemata vaevanõudev töö, milleks kasutati kaasaskantavat käsikivi ning võib-olla ka uhmrit ja nuia.

Neli sajandit hiljem sätestas Moosese seadus, et käsikivi ei tohi võtta laenu tagatiseks. See oli teise inimese elatis (5. Moosese 24:6). Jumal pidas käsikivi omamist hädavajalikuks, sest ilma selleta oli perel võimatu iga päev endale leiba valmistada. (Vaata kasti „ Igapäevane jahvatamine ja leiva küpsetamine piibliaegadel”.)

Piibel viitab leivale üle 300 korra ja piiblikirjutajad kasutasid seda sageli toidu sünonüümina. Jeesus näitas, et jumalateenijad võivad julgelt Jumalalt paluda: „Anna meile täna meie tänase päeva leib” (Matteuse 6:11). Siin viitab leib toidule üldiselt. Niisiis andis Jeesus mõista, et me võime loota sellele, et Jumal hoolitseb meie igapäevase toidu eest (Laul 37:25).

Ent on midagi, mis on leivast ja toidust palju tähtsam. Jeesus sõnas: „Inimene peab elama mitte ainult leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jehoova suust” (Matteuse 4:4). Nende sõnadega viitas ta ajale, kui iisraellased sõltusid täielikult sellest, mida Jumal neile andis. See aeg algas peagi pärast Egiptusest lahkumist. Umbes kuu oli möödunud sellest, kui nad olid jõudnud Siinai kõrbe, ja nende toiduvarud olid otsakorral. Kartes, et nad surevad viljatus kõrbes nälga, hakkasid iisraellased hädaldama: „Egiptusemaal ... me sõime leiba kõhud täis” (2. Moosese 16:1—3).

Kindlasti oli Egiptuse leib maitsev. Moosese ajal valmistasid elukutselised pagarid egiptlastele suures valikus leiba ja kooke. Kuid Jehooval polnud vähimatki kavatsust oma rahvast nälga jätta. „Vaata, ma lasen taevast sadada teile  leiba,” lubas ta. Nii läkski. Varahommikul ilmus see leib taevast. See oli midagi helveste taolist, otsekui kaste või härmatis. „Mis see on?” küsisid iisraellased seda nähes. Mooses selgitas: „See on leib, mida Jehoova annab teile süüa”. Iisraellased nimetasid seda mannaks, * ja see leib hoidis neid elus järgmised 40 aastat. (2. Moosese 16:4, 13—15, 31.)

Arvatavasti avaldas ime läbi saadud manna alguses iisraellastele muljet. See „maitses nagu mesikook” ja seda jagus kõigile rohkesti (2. Moosese 16:18). Ajapikku hakkasid nad aga puudust tundma Egiptuse rikkalikust toiduvalikust. „Meie silme ees on ainult see manna!” nurisesid nad (4. Moosese 11:6). Hiljem ütlesid nad vihaselt: „Meie hing tülkab seda viletsat toitu!” (4. Moosese 21:5). Viimaks muutus „taeva leib” nende silmis maitsetuks ja vastikuks (Laul 105:40).

On ilmselge, et nii nagu paljude teiste asjade puhul, on kerge hakata leibagi pidama enesestmõistetavaks. Ent Piibel räägib ühest väga erilisest leivast, millesse ei tohiks eales halvustavalt suhtuda. See leib, mida Jeesus võrdles iisraellastele antud mannaga, mille nad tänamatult kõrvale heitsid, võib tuua meile igavest kasu.

„Mina olen eluleib,” ütles Jeesus oma kuulajatele. „Teie esiisad sõid kõrbes mannat ja siiski surid. See siin on leib, mis tuleb alla taevast, et kes tahes võiks seda süüa ja mitte surra. Mina olen elav leib, mis on taevast alla tulnud, ja kes seda leiba sööb, elab igavesti. Ja õigupoolest leib, mille ma annan, et maailm võiks elada, on minu liha” (Johannese 6:48—51).

 Paljud Jeesuse kuulajad ei mõistnud tema sõnu, kui ta rääkis piltlikult leivast ja lihast. Kuid see näide oli väga sobiv. Sõnasõnaline leib oli juutide igapäevane toit. Samamoodi oli manna iisraellasi 40 aasta jooksul kõrbes elus hoidnud. Ehkki manna oli and Jumalalt, ei andnud see igavest elu. Ent Jeesuse ohver teeb selle võimalikuks igaühele, kes temasse usku üles näitab. Jeesus on tõepoolest „eluleib”.

Kui oled näljane, sirutad sa ehk käe leivatüki järele. Võib-olla on sul tavaks ka tänada Jumalat oma „igapäevase leiva” eest (Matteuse 6:11, P 1988). Kuigi me väga hindame maitsvat toitu, tahame alati olla tänulikud „eluleiva”, Jeesus Kristuse eest.

Kuidas me saame näidata, et me pole Moosese päevil elanud tänamatute iisraellaste sarnased ega pea seda väärtuslikku leiba endastmõistetavaks? „Kui te mind armastate, siis te peate kinni mu käskudest,” lausus Jeesus (Johannese 14:15). Jeesuse käske pidades on meil tulevikus võimalus igavesti õnnelikud olla ja toidust rõõmu tunda (5. Moosese 12:7).