Jumal, kelle nimi on Jehoova, soovib, et me räägiksime talle julgelt oma muredest (Luuka 18: 1—7). Ta kuulab meie palveid, sest on meist huvitatud. Kuna meie taevane isa kutsub meid üles tema poole palvetama, oleks kindlasti arukas seda teha. (Loe Filiplastele 4:6.)

Palve pole lihtsalt viis abi paluda. Tegelikult aitab see meil Jumalaga lähedaseks saada (Laul 8:4, 5). Kui pöördume Jumala poole sageli ja räägime talle oma tunnetest, võime temaga sõbraks saada. (Loe Jaakobuse 4:8.)

Jumal ei soovi, et kasutaksime temaga rääkides suurejoonelisi sõnu või korrutaksime päheõpitud palveid. Samuti pole palvetades tähtis see, et oleksime mingis kindlas asendis. Jehoova soovib, et palvetaksime tema poole südamest (Matteuse 6:7). Näiteks muistsel ajal Iisraelis elanud Hanna esitas Jumalale palve tõsise pereprobleemi pärast, mis ta südant painas. Hiljem, kui tema ängistus muutus rõõmuks, tänas ta Jumalat siiralt. (Loe 1. Saamueli 1:10, 12, 13, 26, 27; 2:1.)

Milline ainulaadne võimalus meil küll on! Me saame oma muresid meie Loojaga jagada. Samuti võime teda kiita ja tänada kõige hea eest, mis ta teeb. Me ei peaks suhtuma ükskõikselt võimalusse Jumala poole palves pöörduda. (Loe Laul 145:14—16.)