Minu esimestel eluaastatel elas meie pere Ida-Saksamaal Leipzigi lähedal, mitte kaugel Tšehhi ja Poola piirist. Kui olin kuueaastane, kolisime isa töö tõttu välismaale, kõigepealt Brasiiliasse ja seejärel Ecuadori.

14-aastaselt saadeti mind Saksamaale internaatkooli. Kuna mu vanemad olid kaugel Lõuna-Ameerikas, tuli mul ise endaga hakkama saada. Õppisin lootma vaid endale ega mõelnud kuigipalju sellele, kuidas mu teod mõjutavad teisi.

Kui olin 17-aastane, kolisid mu vanemad Saksamaale tagasi. Alguses elasin koos nendega, kuid oma sõltumatu hoiaku tõttu ei suutnud ma enam perekonda sulanduda. 18-aastaselt lahkusingi kodust.

Püüdsin leida elule eesmärki, kuid mu rahulolematus järjest kasvas. Proovisin erinevaid elustiile ja tutvusin mitmete liikumistega. Ajapikku veendusin, et parim, millele võiksin oma elu pühendada, on avastada meie kaunist planeeti, enne kui inimkond selle hävitab.

Lahkusin Saksamaalt, ostsin mootorratta ja suundusin Aafrikasse. Varsti pidin mootorratta remontimiseks Euroopasse naasma. Veidi aega pärast seda leidsin end ühelt Portugali rannalt. Tegin otsuse jätta mootorratturielu sinnapaika ja jätkata reisimist mööda merd.

Liitusin rühma noortega, kes valmistusid sõitma üle Atlandi ookeani. Nende seas oli mu tulevane naine Laurie, kellega koos seilasingi Kariibi mere saartele. Viibisime lühikest aega Puerto Ricos ja tulime siis tagasi Euroopasse. Lootsime leida purjeka, mille võiksime ümber ehitada elamiskõlblikuks väikelaevaks. Kuid kõigest kolm kuud kestnud otsimise järel sai meie projekt ootamatu lõpu. Mind kutsuti Saksa sõjaväkke.

Teenisin Saksa mereväes 15 kuud. Selle aja sees me Lauriega abiellusime ja valmistusime jätkama oma rändurielu. Veidi enne seda, kui mind sõjaväkke kutsuti, olime ostnud ühe päästepaadi kere. Minu sõjaväeteenistuse ajal  ehitasime seda ümber merekindlaks väikelaevaks. Kavatsesime selles elama hakata ning avastada koos meie kaunist planeeti. Just sel ajal — pärast väeteenistuse lõppemist, kuid enne laeva valmissaamist — kohtusime Jehoova tunnistajatega ja asusime Piiblit uurima.

Algul ei näinud ma vajadust oma elus suurt midagi muuta. Naine, kellega ma elasin, oli mu seaduslik abikaasa ja suitsetamise olin ka juba maha jätnud (Efeslastele 5:5). Mis puutus meie plaanidesse maailma avastada, siis oma elu pühendamine Jumala suurepärase kätetöö imetlemisele tundus mulle igati väärt ettevõtmisena.

Aga tegelikult oli mul vaja teha muudatusi, eriti oma isiksuse juures. Olin äärmiselt uhke ja enesekindel ning täielikult oma võimete ja saavutuste lummuses. Mu elu keerles vaid minu enda ümber.

Ühel päeval lugesin Jeesuse teada-tuntud mäejutlust (Matteuse 5.—7. peatükk). See, mida Jeesus rääkis õnnest, ajas mind algul segadusse. Ta ütles näiteks, et õnnelikud on need, kes on janused ja näljased (Matteuse 5:6). Ma ei saanud aru, kuidas saab puudusekannatamine kedagi õnnelikuks teha. Piiblit edasi uurides mõistsin, et me kõik vajame Jumala juhatust. Ent kõigepealt tuleb meil seda vajadust alandlikult tunnistada ja alles seejärel võib see täidetud saada. Nagu Jeesus ütles: „Õnnelikud on need, kes mõistavad, et neil on vaimsed vajadused” (Matteuse 5:3).

Hakkasime Lauriega Piiblit uurima Saksamaal, kuid siis kolisime Prantsusmaale ja hiljem Itaaliasse. Igal pool, kuhu me läksime, leidsime eest Jehoova tunnistajad. Mulle avaldas sügavat muljet nende keskel valitsev siiras armastus ja ühtsus. Ma sain aru, et Jehoova tunnistajad on tõepoolest ülemaailmne vennaskond (Johannese 13:34, 35). Käisime Lauriega mõlemad ristimisel ja meist said Jehoova tunnistajad.

Pärast ristimist minu isiksuse lihvimine jätkus. Meil oli Lauriega plaan sõita piki Aafrika rannikut lõuna poole ja seejärel üle Atlandi ookeani USA-sse. Asusimegi kahekesi teele. Seal, pisikeses paadis keset lõputut ookeani, ma mõistsin, kui väike ja tähtsusetu olen mina võrreldes meie suure Loojaga. Kuna mul oli palju vaba aega (keset ookeani pole ju suurt midagi teha), pühendusin ma Piibli lugemisele. Eriti köitsid mind jutustused Jeesuse elust maa peal. Ta oli täiuslik mees, kelle võimed ületasid mu igasuguse ettekujutuse, kuid ta ei tõstnud kunagi ennast esile. Tema elu ei keerelnud tema enda ümber. Jeesuse jaoks oli kõige tähtsam tema taevane isa.

Jeesuse eeskuju üle mõtiskledes mõistsin, et mul on vaja Jumala kuningriik oma elus esikohale seada, selle asemel et sobitada seda kõige muu vahele, mida soovisin teha (Matteuse 6:33). Kui me Lauriega lõpuks USA-s maabusime, tegime otsuse jääda paikseks ja keskenduda Jumala teenimisele.

Mu endise enesekeskse eluviisiga kaasnes palju ebakindlust, aga nüüd olen leidnud usaldusväärse tarkuseallika (Jesaja 48:17, 18). Mu elul on ka uus eesmärk — teenida Jumalat ja aidata teistel teda tundma õppida.

See, et oleme Lauriega elanud Piibli põhimõtete järgi, on meie abielu oluliselt tugevdanud. Meid on õnnistatud ka armsa tütrega, kes tunneb Jehoovat ja armastab teda.

Meie elu pole mitte kogu aeg olnud otsekui tasasel merel seilamine. Kuid me oleme otsustanud loota alati Jehoovale ja mitte kunagi alla anda (Õpetussõnad 3:5, 6).