Kas ma peaksin laenu võtma?
„Laenamine on kui pulm, tagasimaks kui matused.” (Suahiili vanasõna)
SEE vanasõna on tuttav paljudele ida-aafriklastele ning peegeldab igas maailma nurgas elavate inimeste tundeid. Kas ka sina tunned nii, kui mõtled raha laenamisele sõbra või kellegi teise käest? Kuigi mõnikord võib laenamine tunduda mõistlik, siis kas see on seda ka tegelikult? Millised ohud ja lõksud laenamisega kaasnevad?
Üks eesti vanasõna tabab naelapead, öeldes: „Kui tahad sõbrast lahti saada, laena talle raha.” Võlad võivad suhted sõprade või teistega tõesti ohtu seada. Isegi parimate kavatsuste ja hea planeerimise korral ei pruugi asjad minna alati nii, nagu loodame. Näiteks kui aeg möödub ja tagasimaksed ei laeku õigeaegselt, võib laenuandja ärrituda. Tasapisi võib tekkida vimm ning suhted laenaja ja laenuandja vahel, ning koguni nende perede vahel, võivad muutuda pingeliseks. Kuna laenamisega kaasnevad mõnikord hõõrumised, ei tohiks sellesse suhtuda kui rahaprobleemide kergesse lahendusse, vaid seda võiks kaaluda kui üht viimast võimalust.
Raha laenamine kujutab endast ohtu ka inimese suhetele Jumalaga. Kuidas nii? Esiteks näitab Piibel, et kes keeldub tahtlikult ja teadlikult oma võlgasid tagasi maksmast, on õel inimene (Laul 37:21). Samuti öeldakse seal, et „laenaja on laenuandja ori” (Õpetussõnad 22:7). Laenajal tuleb mõista, et seni, kuni ta pole laenu tagasi maksnud, on ta laenuandja võlglane. Veel üks Aafrika päritolu vanasõna ütleb tabavalt: „Kui laenad mehelt jalad, siis lähed sinna, kuhu tema ütleb.” Nende sõnade mõte on, et kes on palju võlgu, sel pole vabadust teha seda, mida ise tahab.
Seega tuleks laenu tagasimaksmist väga tähtsaks pidada. Vastasel korral on raskused kerged tulema. Kuhjuvad võlad võivad kaasa tuua palju muret, unetuid öid, ületööd, tülisid abikaasaga ning isegi perede purunemist, rääkimata võimalikest kohtuasjadest või vangistusest. Tekstis Roomlastele 13:8 on kirjas tark nõuanne „Ärgu olgu teil kellelegi võlgu midagi muud kui ainult armastust üksteise vastu”.
KAS LAEN ON VAJALIK?
Eelnevat arvesse võttes on arukas olla raha laenamisega ettevaatlik. Tasub mõelda, kas laenu on tõesti tarvis võtta. Kas see on pere elatamiseks hädavajalik? Või kas tegu on mingil määral ahnusega, sooviga lubada endale rohkem, kui oleks võimalik? Enamikul juhtudel on tark proovida vähemaga hakkama saada, selle asemel et võtta endale laenamisega liigseid kohustusi.
Muidugi võib tulla ette ka erandeid, näiteks kui tekib hädaolukord ja mingit muud väljapääsu ei paista olevat. Kui mõnes sellises olukorras laenu võtta, tuleks siiski järgida õigeid põhimõtteid. Kuidas seda teha?
Esiteks, ära kunagi kasuta kedagi ära, tuues vabanduseks, et ta paistab olevat paremal järjel kui teised. Me ei peaks arvama, et kui keegi tundub jõukas, siis on tal kohustus meid rahaliselt aidata. Samuti ei tohiks mõelda, et meil pole moraalset kohustust selliste inimestega asju ausalt ajada. Ära kadesta neid, kes näivad olevat majanduslikult kindlustatud (Õpetussõnad 28:22).
Teiseks, maksa võetud laen kindlasti tagasi ning ära sellega viivita. Kui laenuandja ei pane paika kindlat maksegraafikut, siis tee seda ise ja pea graafikust kinni. On tark panna kokkulepe kirja, et hiljem ei tekiks arusaamatusi (Jeremija 32:9, 10). Võimaluse korral tagasta raha laenuandjale isiklikult, et saaksid teda tänada. Kui maksad laenu tagasi kohusetundlikult, aitab see hoida häid suhteid. Jeesus ütles mäejutluses: „Teie öeldud „jah” olgu „jah” ning teie „ei” olgu „ei”” (Matteuse 5:37). Lisaks hoia alati meeles kuldset reeglit „Kõike, mida te tahate, et inimesed teile teeksid, peate tegema ka neile” (Matteuse 7:12).
PIIBEL ANNAB TARKA NÕU
Piibel pakub lihtsat vastumürki kiusatusele laenu võtta. Seal öeldakse: „Muidugi on Jumalale andumus suur tuluallikas, kui inimene rahuldub sellega, mis tal on” (1. Timoteosele 6:6). Teisisõnu, parim viis võlguvõtmise kurbadest tagajärgedest pääseda on olla rahul sellega, mis meil on. Tuleb aga tõdeda, et tänapäeva maailmas, kus kohest kasu peetakse kõige tähtsamaks, pole seda nõu sugugi lihtne järgida. Siin tulebki mängu „Jumalale andumus”. Kuidas?
Toome näiteks ühe abielupaari Aasiast. Nooremana imetlesid nad neid, kel oli võimalik elada oma majas. Ühel hetkel otsustasid nad ka endale maja osta. Selleks panid nad kokku oma säästud ning võtsid pangast ja sugulaste käest laenu. Peagi aga muutus igakuiste kõrgete tagasimaksete tasumine neile koormavaks. Tööpäevad venisid pikemaks ja neil jäi vähem aega oma laste jaoks. „Stress, hingevalu ja magamatus lasusid raske koormana mu õlgadel. See kõik lämmatas mind,” rääkis mees.
„Meid kaitseb see, kui vaatame materiaalsetele asjadele vaimsest vaatenurgast”
Aja möödudes hakkasid nad tõsisemalt mõtlema kirjakohale 1. Timoteosele 6:6 ning jõudsid otsusele, et ainus lahendus on maja maha müüa. Läks kaks aastat, enne kui nad oma rahalisest koormast lõplikult vabanesid. Mida see abielupaar läbielatust õppis? Nad järeldasid: „Meid kaitseb see, kui vaatame materiaalsetele asjadele vaimsest vaatenurgast.”
Mõte, mida väljendab artikli alguses mainitud suahiili vanasõna, on tuttav paljudele. Siiski pole see takistanud neid laenu võtmast. Kui oleme kaalunud asjaga seonduvaid Piibli põhimõtteid, siis kas poleks tark enne laenu võtmist mõelda küsimusele „Kas ma peaksin laenu võtma?”?