„Jumal Jehoova pani inimese Eedeni aeda elama, seda harima ja selle eest hoolitsema. Ja Jumal Jehoova keelas inimest: „Kõigist aia puudest võid sa süüa, palju soovid, kuid hea ja halva tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, sa sured.”” (1. Moosese 2:15—17)

Jumal Jehoova pani esimese inimese Aadama elama maisesse paradiisi Eedeni aeda, kus oli palju loomi ja imeilus loodus. Aias olid viljapuud, millest Aadam võis vabalt süüa. Ühe puu kohta aga ütles Jumal Aadamale, et ta ei tohi sellest süüa, sest kui ta sellest sööb, siis ta sureb.

Kas Aadam sai sellest keelust aru? Ta teadis, mida surm tähendab, sest ta oli näinud, kuidas loomad surevad. Kui Aadamgi oleks pidanud lõpuks surema, poleks Jumala hoiatusel olnud erilist mõtet. Aadam mõistis, et kui ta Jumalale kuuletub ja sellest puust ei söö, kestab tema elu lõputult — ta ei sure kunagi.

Mõned arvavad, et puu sümboliseeris seksuaalsuhteid, kuid see ei saa olla tõsi, sest Jehoova ise tahtis, et Aadam ja ta naine Eeva oleksid viljakad, täidaksid maa ja alistaksid selle. (1. Moosese 1:28.) Jumala keeld käis ehtsa puu kohta. Jehoova nimetas seda „hea ja halva tundmise puuks”, sest see sümboliseeris tema õigust otsustada, mis on inimestele hea, mis halb. Kui Aadam poleks selle puu vilja söönud, oleks ta näidanud, et kuuletub oma Loojale ning on talle tänulik kõigi tema õnnistuste eest.

„Aadamale ta [Jumal] ütles: „Kuna sa ... sõid puust, millest ma olin keelanud sul süüa, siis ... sa töötad palehigis, et leiba saada, kuni sinust saab jälle muld, sest sellest oled sa võetud. Muld sa oled ja mullaks sa saad.”” (1. Moosese 3:17, 19)

Aadam sõi puust, millest tal ei lubatud süüa. See sõnakuulmatu tegu polnud Jumala silmis tühine asi. See oli mäss, milles väljendus jultumus ja hoolimatus kõige vastu, mida Jehoova oli Aadama heaks teinud. Keelatud vilja söömisega hülgas Aadam Jehoova ning valis sõltumatuse, millel olid kohutavad tagajärjed.

Nagu Jehoova oli öelnud, Aadam lõpuks suri. Jumal oli valmistanud Aadama mullast ning öelnud talle, et temast saab jälle muld. Aadam ei elanud mingil teisel kujul või mingis teises maailmas edasi. Kui ta suri, muutus ta elutuks justnagu mullapõrm, millest ta oli valmistatud. (1. Moosese 2:7; Koguja 9:5, 10.)

„Nagu ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud edasi kõigisse inimestesse, sest nad kõik on patused.” (Roomlastele 5:12)

Aadama sõnakuulmatusel ehk patul olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Pattu tehes ei kaotanud Aadam üksnes elu, mis oleks võinud kesta 70—80 aastat, vaid ta kaotas võimaluse elada lõputut elu. Lisaks jäi ta ilma täiuslikkusest ja sai järeltulijatele edasi anda vaid ebatäiuse.

Me kõik oleme Aadama järeltulijad. Kas tahame seda või mitte, oleme pärinud Aadamalt ebatäiusliku keha, mille tõttu kaldume pattu tegema ning lõpuks sureme. Paulus kirjeldas hästi inimese täbarat olukorda, kui ütles: „Mina olen patune, müüdud patu orjaks. ... Küll ma olen armetu inimene! Kes päästab mind sellest kehast, mis viib mind surma?” Seejärel vastas Paulus ise oma küsimusele: „Tänu olgu Jumalale meie isanda Jeesus Kristuse kaudu!” (Roomlastele 7:14, 24, 25.)

„Isa on saatnud oma poja maailma päästma.” (1. Johannese 4:14)

Jumal Jehoova on hoolitsenud selle eest, et patu tagajärjed saaksid kõrvaldatud ja me vabaneksime igavese surmaotsuse alt. Mida ta on teinud? Ta saatis taevast oma kalli poja, kes sündis maa peal täiusliku inimesena, nagu oli olnud Aadam. Ent erinevalt Aadamast Jeesus „ei teinud pattu”. (1. Peetruse 2:22.) Tema puhul surmaotsus ei kehtinud, sest ta oli täiuslik, ning täiusliku inimesena oleks ta võinud elada igavesti.

Siiski lubas Jehoova vaenlastel Jeesuse tappa. Kolm päeva hiljem äratas Jehoova aga Jeesuse ellu vaimuna, nii et ta sai peagi jälle taevasse minna. Seal esitas Jeesus Jumalale lunaks oma täiusliku inimelu väärtuse, et osta tagasi see, mille Aadam oli enda ja oma järglaste jaoks kaotanud. Jehoova võttis ohvri vastu ning tänu sellele on neil, kes Jeesusesse usuvad, võimalik saada igavene elu. (Roomlastele 3:23, 24; 1. Johannese 2:2.)

Jeesus ostis tagasi selle, mille Aadam oli kaotanud. Ta suri meie eest, et meie võiksime elada igavesti. Piibel ütleb Jeesuse kohta, et „Jumala armu tõttu maitses ta surma kõigi inimeste eest”. (Heebrealastele 2:9.)

Me võime sellest Jehoova kohta palju õppida. Tema ülevate õigusnormide tõttu ei suuda ebatäiuslikud inimesed end ise kuidagi lunastada. Armastus ja halastus ajendasid Jehoovat omaenda normidest kinni pidama ning ta oli valmis tooma selleks suure ohvri — andma lunahinnaks oma poja. (Roomlastele 5:6—8.)

„Kristus on tõesti surnuist üles äratatud, esimesena nende hulgast, kes on vajunud surmaunne. Kuna surm on tulnud inimese kaudu, tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu. Nii nagu kõik surevad Aadama tõttu, nii tehakse kõik elavaks tänu Kristusele.” (1. Korintlastele 15:20—22)

Pole kahtlustki, et Jeesus elas ja suri. Milliseid tõendeid aga on selle kohta, et ta surmast ka üles äratati? Üks veenvamaid tõendeid on asjaolu, et ülesäratatud Jeesus ilmus mitmel korral ja eri kohtades paljudele inimestele. Kord ilmus ta rohkem kui 500 inimesele. Apostel Paulus kirjutas sellest korintlastele ning mainis, et mõned selle sündmuse tunnistajad olid tol ajal veel elus. Seega võisid nad kinnitada, mida olid näinud ja kuulnud. (1. Korintlastele 15:3—8.)

Samuti kirjutas Paulus, et Kristus on üles äratatud esimesena. Sellest võib järeldada, et hiljem pidi üles äratatama teisigi. Jeesus ütles: „Tuleb aeg, kui kõik, kes on haudades, ... tulevad välja.” (Johannese 5:28, 29.)

„Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu.” (Johannese 3:16)

Piibli esimestel lehekülgedel räägitakse ajast, mil inimesed hakkasid surema ja kaotasid paradiisi. Viimastel lehekülgedel räägitakse ajast, kui surm kõrvaldatakse ja paradiis taastatakse. Inimesed elavad siis igavesti õnnelikku ja tegusat elu. Ilmutus 21:4 ütleb: „Enam ei ole surma.” Selle tõotuse kinnituseks öeldakse 5. salmis: „Need sõnad on usaldusväärsed ja tõesed.” Mida Jehoova on lubanud, seda ta ka teeb.

Kas sa usud, et „need sõnad on usaldusväärsed ja tõesed”? Siis õpi Jeesus Kristust rohkem tundma ja kasvata usku temasse. Nii pälvid Jehoova soosingu. Sulle saab juba praegu osaks palju õnnistusi ja samuti on sul lootus elada igavesti paradiisis maa peal, kus „enam ei ole surma ega leinamist, hädakisa ega valu”.