„Kui mu kodumaad tabas hüperinflatsioon, muutusid toiduained kalliks ja neid polnud saada,” jutustab abikaasa ja kahe lapse isa Paul. „Seisime tundide viisi järjekorras, aga tihti oli selleks ajaks, kui järjekord meieni jõudis, toit juba otsas. Inimesed olid nälja tõttu hirmuäratavalt kõhnad ja mõned varisesid tänaval kokku. Esmatarbekaupade hinnad kerkisid miljonitesse, seejärel miljarditesse. Lõpuks kaotas käibelolev raha väärtuse. Jäin ilma oma pangakontol olnud rahast, kindlustusest ja pensionist.”

Paul teadis, et pere elushoidmiseks on tal vaja kasutada „praktilist tarkust”. (Õpetussõnad 3:21.) „Olin küll elektritööde ettevõtja, aga võtsin vastu kõik tööpakkumised, mida suutsin leida, ning olin nõus tavalisest palju madalama töötasuga,” selgitab ta. „Mõned maksid mulle toidu või majapidamistarvetega. Kui mulle anti tasuks neli seepi, võtsin endale kaks ning ülejäänud müüsin maha. Lõpuks oli mul võimalik osta 40 tibu. Kui need suureks kasvasid, müüsin need maha ja ostsin 300 tibu asemele. Hiljem vahetasin 50 kana kahe 50-kilose maisijahukoti vastu. Nendest kottidest jagus meile ja veel teistelegi peredele pikaks ajaks.”

Paul teadis samuti, et kõige praktilisem asi, mida keegi üldse teha saab, on loota Jumalale. Kui teeme, mida Jumal meilt ootab, siis ta aitab meid. Jeesus ütles elutarvete hankimise kohta: „Jätke muretsemine. ... Teie Isa teab ju, et te seda vajate.” (Luuka 12:29—31.)

Kahjuks on Jumala suurim vaenlane Saatan pannud enamiku inimestest uskuma, et elu keskmes peaks olema materiaalne vara. Inimesed on sügavas mures oma tegelike ja kujuteldavate vajaduste pärast ning hangivad endale palavikuliselt seda, mida nad tegelikult ei vaja. Paljud võtavad  võlgu ning õpivad siis oma kurbadest kogemustest, et „laenaja on laenuandja ori”. (Õpetussõnad 22:7.)

Mõned inimesed langetavad ennasthävitavaid otsuseid. „Paljud meie naabrid jätsid oma pere ja sõbrad ning läksid välismaale, kus rohi paistis rohelisem ja taevas sinisem,” räägib Paul. „Mõned läksid sinna ilma vajalike dokumentideta ega suutnud leida tööd. Tihti pidid nad varjama end politsei eest ja magama tänaval. Nad ei andnud Jumalale võimalust end aidata. Meie aga otsustasime rahaprobleemidega rinda pista perega koos ja otsida abi Jumalalt.”

Paul jätkab: „Jeesus ütles: „Ärge olge mures homse päeva pärast, sest homsel päeval on omad mured. Igale päevale piisab omast vaevast.” Seepärast palusingi iga päev lihtsalt seda, et Jumal annaks meile sellel päeval nii palju toitu, et jääksime ellu. Ja ta andiski, just nagu Jeesus lubas. Muidugi ei saanud me alati seda, mis oleks meile meeldinud. Näiteks jäin kord toidusappa seisma, ilma et oleksin teadnud, mida parasjagu müüakse. Kui järjekord minuni jõudis, nägin, et müüakse jogurtit. Mulle jogurt eriti ei maitse. Aga see oli toit, ja nii me sõime kõik sel õhtul jogurtit. Olen Jumalale väga tänulik, et kogu selle aja ei pidanud mu pere minema magama näljasena. *

Praegu läheb meil rahalises mõttes paremini. Oleme õppinud, et kõige tõhusam vastumürk muretsemisele on Jumalale lootmine. Jehoova * aitab meid alati, kui püüame täita tema tahet. Oleme näinud, kui paikapidavad on Laul 34:8 sõnad „Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea!”. Seepärast ei muretse me enam selle pärast, mis saab siis, kui me jälle keerulisse majanduslikku olukorda satume.

Saame nüüd hästi aru, et see mida inimesed eluspüsimiseks vajavad, pole mitte töökoht ega raha, vaid toit. Me ootame väga aega, mil täitub Jumala tõotus „Maa peal on rohkesti vilja”. Seni aga oleme sellega rahul, kui meil on olemas toit ja riided. Saame jõudu Piibli sõnadest „Teie elust ilmnegu, et teis pole rahaarmastust. Olge rahul sellega, mis teil on. Jumal on ju öelnud: „Ma ei hülga sind iial, ma ei jäta sind kunagi maha.” Niisiis võime olla täiesti julged ja öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda””. *”

Et käia Pauli ja tema pere eeskujul koos Jumalaga, läheb vaja tõelist usku. (1. Moosese 6:9.) Pauli usu ja tarkuse eeskujust on meile palju abi, kui seisame praegu või tulevikus silmitsi raskete rahaprobleemidega.

Mida aga teha siis, kui muretseme pereasjade pärast?