Olen sündinud Lääne-Guatemala väikses mägilinnas Aculis. Mina ja mu pere kuulume išili hõimu, mis põlvneb maajadest. Peale hispaania keele õppisin lapsena rääkima ka meie hõimukeelt. Minu esimesed eluaastad kattusid Guatemala kodusõja kõige rängema ajaga, kus tapeti palju išileid. See sõda kestis 36 aastat.

Kord, kui olin nelja-aastane, mängis mu seitsmeaastane vend käsigranaadiga. Ühtäkki see lõhkes. Mina jäin selle õnnetuse tagajärjel pimedaks, mu vend sai aga kahjuks surma. Pärast seda möödus mu ülejäänud lapsepõlv pealinnas ühes pimedatele lastele mõeldud asutuses, kus õppisin pimedate kirja. Mingil põhjusel ei lubanud sealne personal mul teiste lastega suhelda ning koolikaaslased vältisid mind. Olin üksildane ning ootasin igal aastal pikisilmi kahte kuud, kui sain minna koju ema juurde, sest ta oli alati lahke ja kaastundlik. Ent kui olin kümneaastane, ta suri. Mind valdas meeletu kurbus. Tundsin, et olen kaotanud ainsa inimese maailmas, kes mind armastas.

11-aastaselt naasin kodulinna ning hakkasin elama oma poolvenna ja tema pere juures. Nad hoolitsesid mu füüsiliste vajaduste eest, kuid keegi ei suutnud mind emotsionaalselt aidata. Vahel hüüdsin Jumala poole: „Miks mu ema suri? Miks ma pean pime olema?” Mulle öeldi, et nende õnnetuste taga oli Jumal. Järeldasin, et Jumal on kalk ja ebaõiglane. Ma ei teinud enesetappu üksnes seepärast, et mul puudusid selleks vahendid.

Pimedana olin füüsiliselt ja emotsionaalselt kergesti haavatav. Poisipõlves kuritarvitati mind mitmel korral seksuaalselt. Ma ei rääkinud sellest kellelegi, kuna arvasin, et teistele ei lähe see korda. Inimesed kõnetasid mind harva ja mina ei alustanud kunagi kellegagi vestlust. Olin eraklik ja masendunud ega usaldanud mitte kedagi.

Kui olin 13-aastane, tulid kord pärast koolitunde minu juurde kaks Jehoova tunnistajat. Üks õpetaja, kel oli minust kahju, oli palunud sel abielupaaril seda teha. Need Jehoova tunnistajad rääkisid mulle Piibli tõotusest,  et tulevikus äratatakse surnud üles ning et pimedad saavad jälle nägijateks. (Jesaja 35:5; Johannese 5:28, 29.) Mulle meeldis kuuldu, kuid mul oli raske nendega suhelda, sest ma polnud harjunud rääkima. Hoolimata sellest, et olin endassetõmbunud, kohtlesid nad mind lahkelt ja kannatlikult ning tulid ikka ja jälle mulle Piiblit õpetama. See abielupaar pidi minuni jõudmiseks kõndima enam kui kümme kilomeetrit ning ületama isegi ühe mäeaheliku.

Mu poolvend kirjeldas neid mulle kui kenasti riides, kuid vaesepoolseid inimesi. Ent nad näitasid, et hoolivad minust, tehes mulle väikseid kingitusi. Leidsin, et ainult tõelised kristlased oleksid nii ennastsalgavad.

Uurisin Piiblit pimedate kirjas väljaannete abil. Ehkki mõistusega sain õpitust aru, oli mul südames mõne asjaga raske nõustuda. Näiteks ei suutnud ma uskuda, et Jumal tõesti hoolib minust ning et teised võiksid minusse samamoodi suhtuda. Mõistsin, miks Jehoova praegu kurjust lubab, kuid mul polnud lihtne suhtuda temasse kui armastavasse isasse. *

Piiblist õpitu aitas mul aga oma arvamust muuta. Näiteks sain teada, et Jumal tunneb südamest kaasa neile, kes kannatavad. Oma teenijate kohta, keda halvasti koheldi, ütles Jumal: „Ma olen näinud oma rahva viletsust ... Ma tean hästi nende valu.” (2. Moosese 3:7.) Kui hakkasin aduma, milline hell Jumal on Jehoova, soovisin oma elu talle pühendada. 1998. aastal sai minust ristitud Jehoova tunnistaja.

Umbes aasta pärast ristimisel käimist võtsin Escuintla linna lähistel osa pimedatele mõeldud kursusest. Üks selle kandi kogudusevanem sai teada, et mul on oma kodulinnas elades keeruline koosolekutel käia. Nimelt asus mulle lähim kogudus sellesama mäeaheliku taga, mida olid pidanud ületama need Jehoova tunnistajad, kes minuga uurisid. Minul aga oli niisugust teekonda raske ette võtta. See kogudusevanem leidis Escuintlas ühe Jehoova tunnistajate pere, kes oli valmis mind enda juurde elama võtma ning aitama mul koosolekutel käia. Nad hoolitsevad siiani minu eest, nagu oleksin nende pereliige.

Võiksin tuua palju teisigi näiteid selle kohta, kuidas koguduseliikmed on mulle ehtsat armastust osutanud. Kõik need kogemused kinnitavad mulle, et Jehoova tunnistajad on tõelised kristlased. (Johannese 13:34, 35.)

Ma ei tunne end enam väärtusetuna ja ma ei arva, et minu olukord on lootusetu. Mu elu on tõeliselt mõttekas. Täisajalise piibliõpetajana ei keskendu ma enam oma puudele, vaid teistele kallihinnaliste Piibli tõdede rääkimisele. Mul on ka eesõigus teenida kogudusevanemana ning esitada piibliteemalisi kõnesid ümberkaudsetes kogudustes. Mul on koguni olnud au pidada kõnesid meie suurtel kokkutulekutel tuhandete inimeste ees.

2010. aastal lõpetasin El Salvadoris teenistusväljaõppe kooli (praegu kuningriigi kuulutajate kool). See kool õpetas mind koguduses veel paremini oma ülesandeid täitma. Seal saadud väljaõpe kinnitas mulle, et Jumal Jehoova peab mind väärtuslikuks ja armastab mind. Jehoova võib teha igaühe tema töö jaoks pädevaks.

Jeesus sõnas: „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine.” (Apostlite teod 20:35.) Võin tõesti öelda, et olen õnnelik. Varem ei pidanud ma teiste aitamist võimalikuks, kuid nüüd tunnen end kasulikuna.