PANAGIOTA kasvas üles ühel Vahemere saarel. Teismelise tüdrukuna tekkis tal suur huvi poliitika vastu. Hiljem töötas ta oma kodukülas parteisekretärina. Ta käis isegi ukselt uksele, et partei jaoks raha koguda. Aja möödudes tema illusioonid aga purunesid. Kuigi parteiliikmed kutsusid üksteist seltsimeesteks, oli nende seas ikkagi onupojapoliitikat, auahnust, kadedust ja hõõrumisi.

Daniel on pärit sügavalt usklikust perest Iirimaalt. Paraku on tal eredalt meeles mõnede preestrite silmakirjalik käitumine: nad jõid palju, mängisid hasartmänge ja varastasid annetusraha, ähvardades samal ajal teda põrgus põlemisega, kui ta pattu peaks tegema.

Jeffery tegeles enamiku oma elust turunduse ja müügiga rahvusvahelises laevafirmas, mille kontorid asusid USA-s ja Ühendkuningriigis. Tal on meeles palju juhtumeid, kus kliendid ja konkurendid võtsid läbirääkimistel valitsusametnikega abiks pettuse. Silmakirjalikult olid nad valmis lepingu saamiseks maad ja taevad kokku lubama.

Kahjuks pole sellised juhtumid ainulaadsed. Tänapäeval on silmakirjalikkus levinud peaaegu igas eluvaldkonnas – nii poliitika, usu kui ka majanduse vallas. Piiblis esinev kreekakeelne sõna, mille tõlkevasteks on „silmakirjalik”, viitab oraatorile või teatrinäitlejale, kes kandis tihtipeale maski. Aja jooksul hakkas see sõna tähistama inimest, kes teesklemisega teisi petab või enda huvides ära kasutab.

Silmakirjalikkus võib kannatanutes esile kutsuda tugevaid emotsioone, näiteks kibestumust, viha ja vimma. Nad võivad pettunult ohata: „Kas silmakirjatsemisele ei tulegi lõppu?” Õnneks annab Jumala sõna meile põhjust uskuda, et ükskord see siiski tuleb.

Piibel näitab, et silmakirjatsemine ei saanud alguse mitte inimestest, vaid ühest nähtamatust vaimolendist. Saatan, keda nimetatakse ka Kuradiks, kasutas inimajaloo alguses enda maskeerimiseks madu ja teeskles heategijat, et esimene naine Eeva eksiteele viia. (1. Moosese 3:1–5.) Sellest ajast peale on paljud inimesedki omakasu nimel kujutanud end kellegi teisena, et kaasinimesi petta.

Kui muistsed iisraellased langesid ebajumalakummardamise ja religioosse silmakirjatsemise lõksu, hoiatas Jumal Jehoova neid korduvalt halbade  tagajärgede eest. Ta kuulutas prohvet Jesaja kaudu: „See rahvas ligineb mulle suuga ja nad ülistavad mind huultega, aga nende süda on minust kaugel.” (Jesaja 29:13.) Kui rahvas oma teguviisi ei muutnud, lubas Jumal võõrvõimul hävitada Iisraeli usulise keskuse – Jeruusalemma ja selle templi. Esimesena hävitasid linna babüloonlased aastal 607 e.m.a ning viimaks, aastal 70 m.a.j, roomlased. On selge, et Jumal ei salli silmakirjatsemist lõputult.

Teisest küljest väärtustavad Jumal ja tema poeg Jeesus väga inimesi, kes on ausad ja siirad. Näiteks, Jeesuse maise teenistuse alguses tuli tema juurde mees nimega Naatanael. Teda nähes teatas Jeesus: „See on tõeline iisraellane, kelles pole valelikkust.” (Johannese 1:47.) Naatanael, keda tuntakse ka Bartolomeusena, sai üheks Jeesuse 12 apostlist. (Luuka 6:13–16.)

Jeesus oli palju koos oma jüngritega ja õpetas neile Jumala mõtteviisi. Silmakirjalikkust ei pidanud nende keskel olema. Hoiatuseks mõistis Jeesus tuliselt hukka tolle aja usujuhtide silmakirjalikkuse. Toome mõned näited.

Nad tegid „õigeid tegusid”, et silma paista. Jeesus ütles oma kuulajatele: „Vaadake, et te oma õigeid tegusid ei tee inimeste ees, selleks et nad teid tähele paneksid, ... nagu teevad silmakirjatsejad.” Samuti ütles ta neile, et nad annaksid armuande salajas ehk endale tähelepanu tõmbamata. Neil tuli palvetada omaette, mitte teistele näitamiseks. Selline teenimine on siiras ja see meeldib Jumalale. (Matteuse 6:1–6.)

Nad olid varmad teisi hukka mõistma. Jeesus ütles: „Sa silmakirjatseja! Tõmba esmalt palk välja oma silmast, siis sa näed selgelt ja saad tõmmata pinnu välja oma venna silmast.” (Matteuse 7:5.) Kui keegi juhib tähelepanu teiste vigadele, tehes ise samal ajal veel suuremaid, siis jätab ta endast teistsuguse mulje, kui ta päriselt on. Tegelikult on ju „kõik inimesed ... pattu teinud ja keegi ei suuda peegeldada Jumala võrratuid omadusi”. (Roomlastele 3:23.)

Nad varjasid oma alatuid motiive. Kord tulid Jeesuse juurde variseride jüngrid ja Herodese pooldajad ning esitasid talle küsimuse maksude maksmise kohta. Meelitades ütlesid nad Jeesusele: „Õpetaja, me teame, et sa armastad tõde ja õpetad Jumala teed tões.” Seejärel aga üritasid nad teda nurka ajada, küsides: „Kas on õige maksta keisrile pearahamaksu või mitte?” Jeesus vastas neile: „Miks te mind kiusate, te silmakirjatsejad?” Ta nimetas neid õigustatult silmakirjatsejateks, sest tegelikult ei soovinud nad teada vastust, vaid tahtsid „teda sõnadest lõksu püüda”. (Matteuse 22:15–22.)

Kristliku koguduse rajamisega nädalatepühal, 33. aastal loodi keskkond, kus võidutses ausus ja tõde. Tõelised kristlased töötasid selle nimel, et juurida endast välja igasugune silmakirjalikkus. Näiteks Peetrus, kes oli üks 12 apostlist, õhutas kaaskristlasi kuuletuma tõele ja arendama „siirast vennalikku kiindumust”. (1. Peetruse 1:22.) Apostel Paulus innustas oma kaasteenijaid arendama „armastust, mis tuleneb puhtast südamest, heast südametunnistusest ja silmakirjatsematust usust”. (1. Timoteosele 1:5.)

Jeesuse ja tema apostlite õpetused, mis on kirjas Piiblis, on praegu täpselt sama mõjusad kui esimesel sajandil. Paulus kirjutas: „Jumala sõna on elav ja mõjuvõimas ning teravam kui ükski kaheteraline mõõk ja tungib nii sügavale, et eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi ning on südame mõtete ja kavatsuste hindaja.” (Heebrealastele 4:12.) Piibli tõdede õppimine ja nende järgi elamine on aidanud paljudel silmakirjalikkus hüljata ning olla siirad ja ausad. Mõelgem veel neile kolmele inimesele, kellest rääkisime artikli alguses.

 Panagiota elus saabus pöördepunkt, kui ta hakkas käima Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis koosolekutel. Seal ei näinud ta kedagi, kes oleks teinud head lihtsalt selleks, et teistele muljet avaldada. Ta ütleb: „Ma nägin seal tõelist armastust ja ehtsat huvi kaasinimeste vastu. Midagi sellist polnud ma näinud kõigi nende aastate jooksul, mil olin poliitikas.”

Panagiota hakkas Piiblit uurima ja hiljem ta ristiti. Sellest on möödas 30 aastat. Ta ütleb: „Ma leidsin oma elule tõelise mõtte, mitte siis, kui ma majast majja meie parteid reklaamisin, vaid siis, kui hakkasin kuulutama head sõnumit Jumala kuningriigist – ainsast valitsusest, mis tagab õiglase maailma.”

Daniel sai kristliku koguduse liikmeks, edenes jumalateenijana ja talle anti koguduses ülesandeid. Mõne aasta möödudes tegi ta aga vale otsuse ning ta südametunnistus hakkas teda vaevama. Ta räägib: „Ma mõtlesin silmakirjalikkusele, mida olin näinud aastaid tagasi kirikus, ja tundsin, et mul ei jää muud üle, kui loobuda mulle usaldatud ülesannetest. Ma ei suutnud elada mõttega, et mu usukaaslased peavad mind kellekski, kes ma tegelikult pole.”

Kui Daniel oli oma elu korda seadnud, tundis ta, et võib koguduses teenimist puhta südamega jätkata, ning oli valmis taas rõõmuga ülesandeid täitma. Selline meeldiv ausus on omane neile, kes teenivad Jumalat silmakirjatsematult. Nad õpivad tõmbama esmalt välja palgi oma silmast, enne kui aitavad tõmmata välja pindu oma venna silmast.

Jeffery, kes veetis suurema osa oma elust ärimaailmas, ütles: „Kui ma õppisin paremini tundma Piiblit, siis mõistsin, et ma ei saa olla enam libekeelne, kiire jutuga müügimees, kes on valmis ütlema mida iganes, et tehingut sõlmida. Minu südametunnistus oli muutunud. Seda mõjutasid sellised piiblisalmid, nagu näiteks Õpetussõnad 11:1, kus öeldakse, et „valetavad kaalud on Jehoovale jäledad”.” Erinevalt neist, kes püüdsid Jeesust kimbatusse ajada küsimusega maksude maksmise kohta, õppis Jeffery tegutsema tagamõtteta, seda nii kogudusekaaslaste kui ka teistega asju ajades.

Miljonid Jehoova tunnistajad kogu maailmas püüavad elada selle järgi, mida nad on Piiblist õppinud. Nad teevad väsimatuid pingutusi, et „riietuda uude isiksusse, mis on loodud Jumala tahte järgi ja on kooskõlas tõelise õiguse ja ustavusega”. (Efeslastele 4:24.) Innustame sindki uurima välja, kes on Jehoova tunnistajad, mida nad usuvad ja kuidas nad saavad aidata sul omandada teadmisi Jumala tõotatud uue maailma kohta. Selles maailmas „elab õigus” ning silmakirjatsemisele on tehtud lõpp. (2. Peetruse 3:13.)