1. Oo Looja, tead, mil maha heidan.

Kui tõusen taas, ka siis mind silmas pead.

Mu salamõtteid, püüdlusi sa uurid,

ei ole keelel sõnad veel,

kui neid sa tead.

Su silmad nägid, kui mind loodi,

su eest ei varjul olnud minu luud.

Mu osad kõik said raamatusse kirja.

Ma kiidan sinu tarku teid

ja väge suurt.

Su mõtted kallid, mulle need kui ime,

jah, seda hästi tunneb minu hing.

Kui kataks öö mind pilkane ja pime,

su vaim, Jehoova, sealt ka leiaks mind.

Kus peita sinu eest end saaksin,

su palge eest kus varjul oleks ma?

Ei surmavald, ei taevas, sügav meri —

ei ükski paik mind sinust lahutada saa.