1. Tessalooniklastele 2:1–20
2 Muidugi te ise teate, vennad, et meie tulek teie juurde pole jäänud tulemusteta,
2 vaid kuidas me, olles kõigepealt Filippis kannatanud ja saanud kogeda mõnitavat kohtlemist, nagu te teate, võtsime oma Jumala abil julguse kokku, et rääkida teile Jumala head sõnumit suure võitlusega.
3 Sest meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega pettusest,
4 vaid nagu Jumal on meid läbi uurinud ja leidnud meid olevat väärt, et usaldada meile hea sõnum, nii me räägime, mitte et meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes uurib läbi meie südamed.
5 Õigupoolest pole me mitte kunagi kasutanud meelitavaid sõnu, nagu te teate, ega teeselnud saamahimu pärast — Jumal on tunnistaja!
6 Ega ole me ka otsinud austust inimestelt, ei teilt ega teistelt, kuigi me Kristuse apostlitena võiksime olla kulukaks koormaks.
7 Vastupidi, me olime hellad teie keskel, otsekui imetav ema, kes hoolitseb õrnalt oma laste eest.
8 Kuna me tundsime teie vastu hella kiindumust, olime meeleldi valmis andma teile mitte üksnes Jumala hea sõnumi, vaid ka omaenda hinged, sest te saite meile armsaks.
9 Kindlasti on teil, vennad, meeles meie vaevanägemine ja rügamine. Me töötasime ööd ja päevad, et mitte panna ühegi peale teie seast kulukat koormat, kui me kuulutasime teile Jumala head sõnumit.
10 Teie olete tunnistajaks, samuti Jumal, millise lojaalsuse ja õigluse ja laitmatusega me kohtlesime teid, kes te usute.
11 Kooskõlas sellega on teile hästi teada, et nagu isa oma lapsi, nii meiegi aina manitsesime teid igaüht ja lohutasime teid ja andsime teile tunnistust,
12 et te käiksite edasi Jumala vääriliselt, kes kutsub teid oma kuningriiki ja auhiilgusse.
13 Just seepärast me tänamegi lakkamata Jumalat, et kui te saite kuulda meilt Jumala sõna, ei võtnud te seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mis see tõepoolest on — Jumala sõnana, mis ka on tegev teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, hakkasite jäljendama Judeas asuvaid Jumala kogudusi, kes on ühtsed Kristus Jeesusega, sest teiegi olete saanud kannatada oma kaasmaalaste käe läbi sedasama, mis sai neilegi osaks juutide käe läbi,
15 kes tapsid isegi Issand Jeesuse ja prohvetid ning kiusasid meid taga. Pealegi ei ole nad Jumalale meelepärased ja on vastu sellele, mis on kõigi inimeste huvides,
16 kuna nad püüavad takistada meid rääkimast teistest rahvastest inimestele, et need võiksid saada päästetud, ja seda kõike tehes täidavad nad oma pattude mõõdu. Ent tema* viha on viimaks tulnud nende peale.
17 Meie aga, vennad, kui me olime sunnitud teist endist küll lühikest aega lahus olema, ehkki te olite meie südames, soovisime veel palju rohkem kui tavaliselt teid näost näkku näha.
18 Sel põhjusel tahtsime tulla teie juurde, jah, mina Paulus, küll üks kord ja teine kord, aga Saatan tõkestas meie tee.
19 Sest mis on meie lootus või rõõm või hõiskamise pärg* — tõsi, kas need pole mitte teie? — meie Issanda ees tema juuresoleku* ajal?
20 Jah, teie olete meie au ja rõõm.
