Heebrealastele 6:1–20
6 Sel põhjusel, nüüd, kus me oleme jätnud seljataha algõpetuse Kristusest, pürgigem edasi küpsuse poole, mitte rajades uuesti vundamenti, milleks on surnud tegude kahetsemine ja usk Jumalasse,
2 õpetus ristimistest ja käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest kohtust.
3 Ja seda me teeme, kui Jumal tõesti lubab.
4 Sest on võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud ja kes on maitsnud taevalist kingitust ja saanud osa pühast vaimust
5 ning maitsnud Jumala head sõna ja tulevase ajastuga* seotud väeavaldusi,
6 kuid on ära langenud, uuesti kahetsusele tuua, kuna nad ise löövad Jumala Poja jälle postile ja teevad talle avalikult häbi.
7 Näiteks maapind, mis joob sellele sagedasti langevat vihma ja kasvatab siis kasulikke taimi neile, kes seda ka harivad, saab vastutasuks õnnistuse Jumalalt.
8 Aga kui see kasvatab okaspõõsaid ja ohakaid, siis see hüljatakse ja on needmise äärel; ja lõpuks see põletatakse.
9 Ent teie puhul, armsad, me oleme veendunud, et te olete paremas olukorras ja teil on olemas see, mis viib päästeni, kuigi me räägime niiviisi.
10 Sest Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie töö ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui olete teeninud* pühasid ja veelgi teenite.
11 Aga me soovime, et igaüks teist näitaks üles samasugust töökust, nii et teie lootus oleks täiesti kindel kuni lõpuni,
12 et te ei muutuks loiuks, vaid võtaksite eeskuju neist, kes usu ja kannatlikkuse kaudu pärivad tõotused.
13 Sest kui Jumal andis tõotuse Aabrahamile, siis vandus ta iseenese juures, kuna polnud kedagi suuremat, kelle juures ta oleks võinud vanduda,
14 öeldes: ”Kindlasti õnnistan ma sind õnnistusega ja rohkendan sind rohkesti.”
15 Ja pärast seda, kui Aabraham oli näidanud üles kannatlikkust, sai ta selle tõotuse.
16 Sest inimesed vannuvad kellegi endast suurema juures ja nende vanne teeb lõpu igasugusele vastuvaidlemisele, kuna see on neile seaduslik tagatis.
17 Samamoodi on Jumal, kui ta seadis eesmärgiks näidata tõotuse pärijatele veelgi selgemini oma nõu muutumatust, andnud kinnituseks vande,
18 et need kaks muutumatut asja,* milles Jumalal on võimatu valetada, oleksid meile, kes oleme põgenenud varjupaika, suureks julgustuseks, aidates meil haarata kinni meie ette seatud lootusest.
19 See lootus on meile otsekui hinge ankur, kindel ja tugev, ning ulatub sissepoole eesriide taha,
20 kuhu on meie heaks eeljooksjana sisenenud Jeesus, kellest on saanud Melkisedeki sarnane ülempreester igaveseks ajaks.
Allmärkused
^ Või ”asjadesüsteemiga”; kr ai·on′. Vt lisa 18.
^ Või ”aidanud”.
^ S.t Jumala tõotus ja vanne.
