Luuka 24:1–53
24 Nädala esimesel päeval aga läksid nad väga vara hauakoopa juurde, kaasas lõhnaained, mis nad olid valmistanud.
2 Ent nad leidsid, et kivi on mälestushaua eest ära veeretatud,
3 ja läinud sisse, ei leidnud nad sealt Issand Jeesuse keha.
4 Kui nad selle tõttu segaduses olid, vaata, siis seisid korraga kaks meest säravates riietes nende kõrval.
5 Kui naised kohkusid ja oma silmad maas hoidsid, ütlesid mehed neile: ”Miks te otsite Elavat surnute hulgast?
6 [Teda pole siin, vaid ta on üles äratatud.]* Tuletage meelde, kuidas ta rääkis teile veel Galileas olles,
7 et inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja postile löödama, ja ometi kolmandal päeval üles tõusma.”
8 Nii tulid tema sõnad neile meelde
9 ja nad pöördusid mälestushaua juurest tagasi ning teatasid kõigest sellest neile üheteistkümnele ja kõigile ülejäänutele.
10 Need naised olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema. Ka ülejäänud naised, kes olid koos nendega, rääkisid apostlitele neist asjadest.
11 Kuid need sõnad tundusid neile tühja jutuna ja nad ei uskunud naisi.
12 [Aga Peetrus tõusis ja jooksis mälestushaua juurde ning nägi ettepoole kummardudes üksnes riideribasid. Seepeale läks ta ära, imestades endamisi, mis oli küll juhtunud.]*
13 Ent vaata, selsamal päeval olid kaks neist teel külla, mis asus umbes üheteistkümne kilomeetri* kaugusel Jeruusalemmast ja mille nimi oli Emmaus,
14 ning nad vestlesid omavahel kõigest, mis oli juhtunud.
15 Kui nad nüüd vestlesid ja arutlesid, lähenes neile Jeesus ning hakkas kõndima koos nendega;
16 aga nende silmad olid nagu kinni kaetud, nii et nad ei tundnud teda ära.
17 Ta ütles neile: ”Mis see on, mille üle te kõndides omavahel vaidlete?” Ja nad jäid kurva näoga seisma.
18 Üks neist, nimega Kleopas, vastas talle: ”Kas sa elad Jeruusalemmas nagu võõramaalane omaette, et sa ei tea, mis on seal neil päevil juhtunud?”
19 Ja ta küsis neilt: ”Mis nimelt?” Nad ütlesid talle: ”See, mis puudutab naatsaretlast Jeesust, kes oli prohvet, vägev teos ja sõnas Jumala ja kogu rahva ees;
20 ning kuidas meie peapreestrid ja ülemad andsid ta surma mõista ja lõid ta postile.
21 Aga meie lootsime, et tema on see, kes on määratud Iisraeli vabastama; jah, ja kõigele lisaks on sellest nüüd juba kolm päeva, kui see toimus.
22 Pealegi panid meid hämmastuma ka mõned naised meie seast, sest nad olid varakult olnud mälestushaua juures,
23 aga ei leidnud tema surnukeha ning tulid ja ütlesid, et nad olid näinud ka üleloomulikku vaatepilti inglitest, kes ütlesid, et ta elab.
24 Seejärel läksid mõned meie seast mälestushaua juurde; ja nad leidsid kõik olevat just nii, nagu naised olid öelnud, aga teda nad ei näinud.”
25 Siis ta ütles neile: ”Oh te mõistmatud ja südamelt aeglased uskuma kõike, mis prohvetid on rääkinud!
26 Kas Kristus ei pidanud siis seda kannatama ja oma auhiilgusse minema?”
27 Ja alustades Moosesest ja kõigist Prohvetitest, seletas ta neile kogu pühakirjast ära selle, mis käib tema kohta.
28 Viimaks jõudsid nad selle küla lähedale, kuhu nad olid minemas, ja ta tegi, nagu rändaks ta edasi.
29 Aga nad käisid talle peale, öeldes: ”Jää meie juurde, sest õhtu on saabumas ja päev on juba möödas.” Seepeale läks ta sisse ja jäi nendega.
30 Ja kui ta külitas koos nendega laua ääres, võttis ta leiva, õnnistas seda, murdis ja hakkas neile andma.
31 Selle peale läksid nende silmad lahti ja nad tundsid ta ära; ning ta kadus nende juurest.
32 Ja nad ütlesid üksteisele: ”Eks meie süda ju põlenud, kui ta meiega teel olles rääkis ja pühakirja meile täielikult avas?”
33 Ja selsamal tunnil nad tõusid ning läksid tagasi Jeruusalemma, ja nad leidsid need üksteist ja teised, kes olid nendega, olevat kokku tulnud,
34 ja need ütlesid: ”Issand äratati tõepoolest üles ja ta ilmus Siimonile!”
35 Nüüd rääkisid nemadki teel juhtunust ja sellest, kuidas nad olid ta leiva murdmise järgi ära tundnud.
36 Kui nad sellest rääkisid, ilmus tema ise nende keskele [ja ütles neile: ”Rahu teile!”].*
37 Aga nad olid hirmul ja kohkunud, arvates, et näevad vaimu.
38 Siis ütles ta neile: ”Miks te olete ärevil ja mispärast tõuseb teie südames kahtlusi?
39 Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise; katsuge mind ja vaadake, sest vaimul ei ole liha ega luid, nii nagu te näete minul olevat.”
40 [Ja seda öeldes näitas ta neile oma käsi ja jalgu.]*
41 Aga kui nad ikka veel rõõmu pärast ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: ”Kas teil on siin midagi süüa?”
42 Ja nad ulatasid talle tüki küpsetatud kala;
43 ja ta võttis selle ja sõi seda nende silme ees.
44 Nüüd ütles ta neile: ”Need on minu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui olin veel koos teiega, et kõik, mis on minu kohta kirjutatud Moosese seaduses ja Prohvetites ja Lauludes, peab täide minema.”
45 Siis avas ta nende mõistuse täielikult, nii et nad said pühakirjast aru,
46 ja ta ütles neile: ”Nõnda on kirjutatud, et Kristus kogeb kannatusi ja tõuseb kolmandal päeval surmast üles
47 ja et tema nimel kuulutatakse kahetsust pattude andekssaamiseks kõigi rahvaste hulgas — alates Jeruusalemmast
48 tuleb teil olla nende asjade tunnistajad.
49 Ja vaata, ma saadan teie peale selle, mis mu Isa on tõotanud. Jääge siiski seniks sellesse linna, kuni teid riietatakse kõrgelt tuleva väega.”
50 Ent ta viis nad välja kuni Betaaniani ning tõstis oma käed üles ja õnnistas neid.
51 Neid õnnistades lahkus ta nende juurest ja hakkas tõusma üles taevasse.
52 Ja nad kummardasid tema ees ning pöördusid suure rõõmuga Jeruusalemma tagasi.
53 Ja nad olid ikka templis ning õnnistasid Jumalat.
Allmärkused
^ S-s ”kuuekümne staadioni”. Vt lisa 13.
