Luuka 7:1–50
7 Kui ta oli seda kõike rahva kuuldes kõnelnud, läks ta Kapernauma.
2 Aga ühe ohvitseri* ori, keda too kalliks pidas, oli haige ja suremas.
3 Kui ta kuulis Jeesusest, saatis ta juutide vanemad tema juurde, et nad paluksid tal tulla ja tema orja päästa.
4 Siis hakkasid need, kes tulid Jeesuse juurde, teda väga anuma: ”Ta on seda väärt, et sa teda aitaksid,
5 sest ta armastab meie rahvast ja tema ongi meile sünagoogi ehitanud.”
6 Nii asus Jeesus koos nendega teele. Aga kui ta polnud enam kaugel sellest majast, oli ohvitser juba saatnud sõbrad talle ütlema: ”Isand, ära tee endale tüli, sest ma pole väärt, et sina mu katuse alla tuled.
7 Sel põhjusel ei pidanud ma ennast ka vääriliseks tulema sinu juurde. Aga ütle vaid sõna ja las mu sulane saab terveks.
8 Sest minagi olen teiste võimu all ja minu alluvuses on sõdureid. Ja kui ma ütlen ühele: ’Mine!’, siis ta läheb, ja teisele: ’Tule!’, siis ta tuleb, ja oma orjale: ’Tee seda!’, siis ta teeb.”
9 Kui nüüd Jeesus tema sõnu kuulis, imestas ta ja pöördus endale järgneva rahvahulga poole ning lausus: ”Ma ütlen teile: isegi Iisraelis pole ma leidnud nii suurt usku.”
10 Ja need, kes olid saadetud, leidsid majja tagasi jõudes, et ori on hea tervise juures.
11 Peagi pärast seda suundus ta linna, mida hüütakse Nainiks, ning tema jüngrid ja suur rahvahulk läksid koos temaga.
12 Kui ta jõudis linna värava lähedale, vaata, siis kanti seal välja surnut, oma ema ainsat poega. See naine oli pealegi lesk. Temaga koos oli märkimisväärne hulk linnarahvast.
13 Ja kui Issand teda märkas, hakkas tal temast kahju ning ta ütles talle: ”Ära enam nuta.”
14 Seejärel astus ta ligi ja puudutas surnuraami ning kandjad jäid seisma, ja ta ütles: ”Noormees, ma ütlen sulle: tõuse üles!”
15 Ja surnu tõusis istukile ja hakkas rääkima ning ta andis tema ta emale.
16 Nüüd haaras neid kõiki kartus ja nad hakkasid Jumalat ülistama, öeldes: ”Suur prohvet on tõusnud meie hulgas!” ja ”Jumal on pööranud tähelepanu oma rahvale!”
17 Ja see kuuldus temast levis üle kogu Judea ja kõikjal ümbruskonnas.
18 Kõigest sellest teatasid nüüd Johannesele ta jüngrid.
19 Siis kutsus Johannes kaks oma jüngritest ja saatis nad Issanda juurde küsima: ”Kas sina oled see, kes pidi tulema, või peame ootama kedagi teist?”
20 Kui mehed tema juurde jõudsid, ütlesid nad: ”Ristija Johannes saatis meid sinu juurde küsima: ’Kas sina oled see, kes pidi tulema, või peame ootama teist?’”
21 Sel tunnil tegi ta paljud terveks tõbedest ja piinarikastest haigustest ja kurjadest vaimudest ning kinkis paljudele pimedatele nägemise.
22 Seega vastas ta neile kahele: ”Minge, teatage Johannesele, mida te nägite ja kuulsite: pimedad saavad nägijaks, lombakad kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad, surnud äratatakse üles, vaestele räägitakse head sõnumit.
23 Ja õnnelik on see, kes pole minu pärast komistanud.”*
24 Kui Johannese sõnumitoojad olid ära läinud, hakkas ta rahvahulkadele rääkima Johannese kohta: ”Mida te läksite kõrbesse vaatama? Kas tuules õõtsuvat pilliroogu?
25 Või mida te siis läksite vaatama? Kas pehmeisse pealisrõivaisse riietatud inimest? Eks need, kes kannavad uhkeid riideid ja elavad luksuses, on kuningakodades.
26 Tõepoolest, mida te siis läksite välja vaatama? Kas prohvetit? Jah, ma ütlen teile, ja veel palju enamat kui prohvetit.
27 Tema on see, kellest on kirjutatud: ’Vaata, ma saadan sinu eel oma sõnumitooja, kes valmistab ette su tee!’
28 Ma ütlen teile: naistest sündinute seas pole kedagi suuremat Johannesest, ent kes on väiksem Jumala kuningriigis, on temast suurem.”
29 (Ja kui kogu rahvas ja maksukogujad seda kuulsid, tunnistasid nad, et Jumal on õiglane, sest nad olid lasknud end ristida Johannese ristimisega.
30 Aga kuna variserid ja seadusetundjad põlgasid neile teada antud Jumala nõu, polnud nad end temal ristida lasknud.)
31 ”Kellega ma siis võrdleksin selle põlvkonna inimesi ja kellega nad sarnanevad?
32 Nad on nagu väiksed lapsed, kes istuvad turuplatsil ja hõikavad üksteisele: ’Meie mängisime teile vilepilli, aga teie ei tantsinud; meie laulsime leinalaulu, aga teie ei nutnud.’
33 Niisamuti on Ristija Johannes tulnud — ei söö leiba ega joo veini, kuid teie ütlete: ’Temas on deemon.’
34 Inimese Poeg on tulnud — sööb ja joob, aga teie ütlete: ’Vaata, see inimene on õgard ja veinijoodik, maksukogujate ja patuste sõber!’
35 Ometi mõistetakse tarkus õigeks kõigi selle tulemuste* põhjal.”
36 Keegi variser aga palus teda korduvalt tulla enda poole sööma. Nii läkski ta selle variseri majja ja heitis laua äärde.
37 Ja vaata, üks naine, kelle kohta teati, et ta on patune, sai teada, et ta külitab laua ääres selle variseri majas, ja naine tõi alabasterpudeli healõhnalise õliga,
38 ning võtnud koha sisse tema taga ta jalgade juures, nuttis ta ja hakkas niisutama tema jalgu oma pisaratega ning kuivatas neid oma juustega. Samuti andis ta tema jalgadele hellalt suud ja võidis neid healõhnalise õliga.
39 Seda nähes ütles teda külla kutsunud variser endamisi: ”Kui see mees oleks prohvet, siis ta teaks, kes ja milline on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.”
40 Kuid seepeale ütles Jeesus talle: ”Siimon, mul on sulle midagi öelda.” See sõnas: ”Räägi, Õpetaja!”
41 ”Ühel laenuandjal oli kaks võlglast; üks oli võlgu viissada denaari, aga teine viiskümmend.
42 Kuna neil polnud millegagi tagasi maksta, andestas ta heldelt neile mõlemale. Kumb neist teda nüüd rohkem armastab?”
43 Siimon vastas talle: ”Ma arvan, et see, kellele ta rohkem andeks andis.” Tema ütles talle: ”Sa otsustasid õigesti.”
44 Seejärel pööras ta end naise poole ja ütles Siimonile: ”Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, ja sina ei andnud vett mu jalgade tarvis. Aga see naine on niisutanud mu jalgu oma pisaratega ja kuivatanud neid oma juustega.
45 Sina ei andnud mulle suud, aga see naine pole sellest tunnist peale, kui ma sisse tulin, lakanud mu jalgadele hellalt suud andmast.
46 Sina ei võidnud mu pead õliga, aga see naine on võidnud mu jalgu healõhnalise õliga.
47 Seetõttu, ütlen ma sulle, et tema patud, ehkki neid on palju, on andeks antud, sest ta näitas üles rohkesti armastust; aga kellele on vähe andeks antud, see näitab üles vähe armastust.”
48 Siis ütles ta naisele: ”Sinu patud on andeks antud.”
49 Seepeale hakkasid need, kes koos temaga laua ääres külitasid, endamisi ütlema: ”Kes see mees küll on, et ta isegi patte andeks annab?”
50 Ent tema ütles naisele: ”Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga.”
Allmärkused
^ Või ”tsentuurio”; s.t 100 sõduri pealik Rooma sõjaväes.
^ Või ”kes minus ei kahtle”.
^ S-s ”laste”.
