Markuse 11:1–33
11 Kui nad jõudsid nüüd Jeruusalemma lähedale, Betfagesse ja Betaaniasse Õlimäel, saatis ta teele kaks jüngrit
2 ja ütles neile: ”Minge sinna külla, mis eemalt paistab, ja niipea kui te sinna jõuate, leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ükski inimene pole veel istunud; päästke ta lahti ja tooge siia.
3 Ja kui keegi ütleb teile: ’Miks te seda teete?’, siis öelge: ’Issandal on teda vaja, ja ta saadab selle kohe tagasi’.”
4 Nad läksidki ja leidsid väljast sälu, kes oli kõrvaltänaval seotud ukse juurde, ja nad päästsid ta lahti.
5 Aga mõned neist, kes seal seisid, ütlesid neile: ”Mis te õige teete, et te sälu lahti päästate?”
6 Nad vastasid neile täpselt nii, nagu Jeesus oli öelnud, ja neil lasti minna.
7 Ja nad tõid sälu Jeesuse juurde ning panid oma pealisriided selle üle, ja ta istus selle selga.
8 Samuti laotasid paljud oma pealisriided tee peale, teised aga raiusid väljadelt haljaid oksi.
9 Ja need, kes käisid ees ja taga, hüüdsid aina: ”Päästa, me palume! Õnnistatud on see, kes tuleb Jehoova nimel!
10 Õnnistatud on meie Isa Taaveti kuningriik, mis tuleb! Päästa, me palume sind, kes oled ülal kõrgustes!”
11 Ja ta jõudis Jeruusalemma, templisse; ning ta silmitses ümberringi kõike, ja kuna oli juba hiline tund, läks ta koos nende kaheteistkümnega Betaaniasse.
12 Järgmisel päeval, kui nad olid Betaaniast lahkunud, tundis ta nälga.
13 Ja ta märkas eemalt tee ääres viigipuud, mis oli lehes, ja läks vaatama, kas ta leiab sealt midagi. Aga kui ta selle juurde jõudis, ei leidnud ta midagi peale lehtede, sest ei olnud viigimarjade aeg.
14 Seepeale ütles ta puule: ”Ärgu enam iial keegi sinust vilja söögu!” Ja tema jüngrid kuulsid seda.
15 Nüüd jõudsid nad Jeruusalemma. Seal läks ta templisse ning hakkas välja ajama kõiki, kes templis müüsid ja ostsid, ning ta lükkas ümber rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid;
16 ja ta ei lubanud kellelgi asju läbi templi kanda,
17 vaid õpetas, öeldes: ”Kas pole mitte kirjutatud: ’Minu koda hakatakse hüüdma palvekojaks kõigile rahvastele’? Aga teie olete teinud selle röövlikoopaks!”
18 Ja peapreestrid ja kirjatundjad kuulsid sellest, ja nad hakkasid otsima võimalust ta ära tappa, kuna nad kartsid teda, sest kogu rahvas oli tema õpetusest jätkuvalt hämmastuses.
19 Ja õhtu saabudes läksid nad linnast välja nagu tavaliselt.
20 Aga varahommikul nägid nad mööda minnes, et viigipuu on juba juurteni ära kuivanud.
21 Siis Peetrus, kes seda mäletas, ütles talle: ”Rabi, vaata, viigipuu, mille sa needsid, on ära kuivanud.”
22 Ja Jeesus vastas neile: ”Olgu teil usku Jumalasse.
23 Ma ütlen teile, ja see on tõsi, et kes ütleb sellele mäele: ’Tõuse paigast ja lange merre’ ega kahtle oma südames, vaid usub, et see, mis ta ütleb, saab teoks, siis nii lähebki.
24 Seepärast ma ütlen teile: kõik, mida te palves palute ja küsite, uskuge, et see on teil niisama hästi kui käes, ja te saategi.
25 Ja kui te seisate ja palvetate, siis andke andeks kõik, mis teil on kellegi vastu, et teie Isa, kes on taevas, võiks ka teile teie väärsammud andeks anda.”
26* ——
27 Ja nad tulid jälle Jeruusalemma. Ja kui ta templis jalutas, tulid tema juurde peapreestrid ja kirjatundjad ja vanemad
28 ning hakkasid talle ütlema: ”Mis õigusega sa neid tegusid teed? Või kes on sulle nende tegude tegemiseks voli andnud?”
29 Jeesus ütles neile: ”Mul on ka teile üks küsimus. Vastake mulle, siis ütlen minagi teile, mis õigusega ma neid tegusid teen.
30 Kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest? Vastake mulle.”
31 Nii hakkasid nad omavahel arutama: ”Kui me ütleme: ’Taevast’, siis ütleb ta: ’Mispärast te siis teda ei uskunud?’
32 Aga kas me tihkame öelda: ’Inimestest’?” Nad kartsid rahvahulka, sest kõik arvasid, et Johannes oli tõesti olnud prohvet.
33 Seetõttu vastasid nad Jeesusele: ”Meie ei tea.” Ja Jeesus ütles neile: ”Ega minagi siis teile ütle, mis õigusega ma neid tegusid teen.”
