Roomlastele 4:1–25
4 Kuna see on nii, mida me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami kohta?
2 Kui näiteks Aabraham oleks mõistetud õigeks tegude põhjal, oleks tal alust kiidelda, kuid mitte Jumala ees.
3 Sest mida pühakiri ütleb? ”Aabraham näitas üles usku Jehoovasse ja see arvestati talle õiguseks.”
4 Aga töötegija puhul ei suhtuta palka mitte kui ärateenimata heldusse, vaid kui võlasse.
5 Seevastu sellele, kes tööd ei tee, vaid usub temasse, kes mõistab jumalakartmatu õigeks, arvestatakse tema usk õiguseks.
6 Nagu ka Taavet räägib sellise inimese õnnest, kellele Jumal arvestab õiguse sõltumata tegudest:
7 ”Õnnelikud on need, kelle seadusetud teod on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud;
8 õnnelik on mees, kelle pattu Jehoova arvesse ei võta.”
9 Kas see õnn saab siis osaks ümberlõigatutele või ka ümberlõikamatutele? Sest me ütleme: ”Aabrahami usk arvestati talle õiguseks.”
10 Mis olukorras seda siis arvestati? Kui ta oli ümberlõigatud või ümberlõikamata? Ta ei olnud siis ümberlõigatud, vaid ümberlõikamata.
11 Ja ta sai tundemärgi, nimelt ümberlõikamise kui pitseri õige seisundi kohta, mis tuleneb usust, mis tal oli juba ümberlõikamatuna, et ta oleks kõigi nende isa, kes usuvad ümberlõikamatuna, et neid arvestataks õigeks,
12 ja ümberlõigatud järglaste isa, mitte ainult nende, kes hoiavad kinni ümberlõikamisest, vaid ka nende, kes käivad korralikult selle usu jälgedes, mis oli meie isal Aabrahamil, kui ta oli ümberlõikamata.
13 Sest mitte seaduse kaudu ei antud Aabrahamile ega tema seemnele tõotust, et temast saab maailma pärija, vaid see anti õiguse kaudu, mis tuleneb usust.
14 Sest kui pärijad on need, kes peavad kinni seadusest, on usk tehtud kasutuks ja tõotus tühistatud.
15 Tegelikult kutsub Seadus esile viha, ent kus pole seadust, seal pole ka üleastumist.
16 Seetõttu anti see usu tulemusena, ärateenimata helduse alusel, et tõotus oleks kindel kogu tema seemnele, mitte ainult neile, kes peavad kinni Seadusest, vaid ka neile, kes peavad kinni Aabrahami usust. (Tema on meie kõigi isa,
17 nagu on kirjutatud: ”Ma olen määranud sind paljude rahvaste isaks.”) See juhtus Tema ees, kellesse ta uskus, Jumala ees, kes teeb surnud elavaks ja räägib olematutest asjadest, otsekui oleksid need juba olemas.
18 Kuigi lootuseks polnud alust, oli tal siiski lootusele toetuv usk, et temast võib saada paljude rahvaste isa, nagu oli öeldud: ”Nii saab olema sinu seeme.”
19 Ja ehkki ta ei jäänud usus nõrgaks, mõtles ta oma keha peale, mis oli juba sama hästi kui surnud, kuna ta oli umbes sada aastat vana, samuti ka Saara surnud emaüsa peale.
20 Ent Jumala tõotuse pärast ei kõikunud ta usupuuduses, vaid sai usu kaudu vägevaks, andes Jumalale au
21 ja olles täiesti veendunud, et mida Jumal on tõotanud, seda on ta ka suuteline tegema.
22 Sellepärast ”see arvestati talle õiguseks”.
23 Seda, et ”see arvestati talle”, ei kirjutatud aga üksnes tema pärast,
24 vaid ka meie pärast, kellele see peab arvestatama, sest me usume temasse, kes äratas surmast üles Jeesuse, meie Issanda.
25 Ta loovutati meie väärsammude pärast ja äratati üles, et meid mõistetaks õigeks.
