Jumala nimi, mida heebrea keeles tähistatakse nelja konsonandiga יהוה, esineb Piibli heebreakeelses osas ligi 7000 korda. Selles tõlkes on need neli konsonanti ehk tetragramm antud edasi nimekujuga Jehoova. See on Piiblis kõige sagedamini esinev nimi. Piiblikirjutajad kasutavad Jumalast rääkides ka mitmeid kirjeldavaid nimetusi, nagu Kõikvõimas, Kõigekõrgem ja Isand, kuid tetragramm on ainus Jumala kohta kasutatav isikunimi.

Nimi Jehoova pandi Piiblisse kirja Jumala enda juhtimisel. Näiteks lasi Jumal prohvet Joelil tähendada üles järgmised sõnad: „Igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse.” (Joel 2:32.) Jumala juhtimisel kirjutas üks laulukirjutaja: „Sina, kelle nimi on Jehoova, sina üksi oled kõrgeim üle kogu maa.” (Laul 83:18.) Jumala nimi esineb ainuüksi Laulude raamatus umbes 700 korda. See raamat koosneb luulevormis tekstidest, mida Jumala rahva seas lauldi ja loeti. Miks on siis Jumala nimi paljudest piiblitõlgetest välja jäetud? Miks käesolevas tõlkes kasutatakse just nimekuju Jehoova? Mida nimi Jehoova tähendab?

Miks on see nimi paljudest piiblitõlgetest välja jäetud? Põhjusi on erinevaid. Mõnede arvates pole kõikvõimsast Jumalast rääkimiseks mingit isikunime vaja. Teisi võib olla mõjutanud juudi traditsioon, mille kohaselt hoidutakse Jumala nime lausumast, sest kardetakse teotada selle pühadust. Kolmandad jällegi on seisukohal, et kuna Jumala nime õiget hääldust ei teata, on parem kasutada austavaid nimetusi, nagu Issand või Jumal. Need põhjendused pole aga piisavalt veenvad. Miks võib nii öelda?

• Need, kes väidavad, et kõikvõimsast Jumalast rääkimiseks pole isikunime vaja, ignoreerivad tõsiasja, et vanades Piibli  käsikirjades (ka neis, mis on säilinud ajast enne Kristuse sündi) on Jumala isikunimi olemas. Nagu eespool mainitud, pandi Jumala isikunimi tema juhtimisel Piiblisse kirja umbes 7000 korda. On ilmne, et Jumal tahab, et me tema nime teaksime ja seda ka kasutaksime.

• Tõlkijad, kes austusest juudi traditsiooni vastu Jumala nime Piiblist kõrvaldavad, jätavad tähelepanuta väga olulise tõsiasja. Nimelt, ehkki paljud juudi kirjatundjad keeldusid Jumala nime välja ütlemast, ei kõrvaldanud nad seda Piibli käsikirjadest. Surnumere lähedalt Kumranist leitud vanades käsikirjades esineb Jumala nimi palju kordi. Näitamaks, kus Jumala nimi algtekstis esineb, kirjutavad mõned piiblitõlkijad neis kohtades sõna ISSAND suurtähtedega. See tekitab aga küsimusi. Kui tõlkijad tunnistavad, et Jumala nimi esineb Piibli käsikirjades tuhandeid kordi, siis miks on nad võtnud endale vabaduse see nimi millegagi asendada või Piiblist hoopis välja jätta? Mis õigusega nad seda teevad? Ainult nemad ise võivad neile küsimustele vastata.

• Need, kes väidavad, et Jumala nime ei tohiks kasutada, kuna selle hääldus pole teada, kasutavad siiski vabalt nime Jeesus. Esimesel sajandil hääldasid aga Jeesuse jüngrid nime Jeesus teistmoodi kui enamik kristlasi tänapäeval. Juudikristlased hääldasid Jeesuse nime tõenäoliselt ješua ning sõna „messias” (mis tähendab „kristus”) mašiahh. Kreeka keelt kõnelevatele kristlastele oli ta Iesus Khristos ja ladina keele kõnelejatele Iesus Christus. Jumala juhtimisel talletati Piiblisse selle nime kreekakeelne vorm. See näitab, et esimese sajandi kristlaste meelest oli mõistlik kasutada oma keeles tavapärast nimekuju. Nõndasamuti on Piibli „Uue maailma tõlke” komitee meelest mõistlik kasutada nimekuju Jehoova, ehkki vanaheebrea keeles hääldati Jumala nime teistmoodi.

Miks kasutab „Uue maailma tõlge” just nimekuju Jehoova? Eesti keeles vastavad tetragrammi neljale tähele יהוה konsonandid JHVH. Tetragrammis pole täishäälikuid, kuna vanaheebrea keeles vokaale kirja ei pandud. Ajal, kui vanaheebrea keel oli igapäevane kõnekeel, oli lugejail kerge lisada sõnadesse õiged täishäälikud.

Umbes tuhat aastat pärast Piibli heebreakeelse osa valmimist lõid juudi õpetlased hääldusmärkide süsteemi, mille abil sai  näidata, milliseid täishäälikuid heebrea keele lugemisel kasutada. Selleks ajaks oli aga paljusid juute haaranud ebausk, et on vale Jumala nime välja öelda, ja seepärast kasutasid nad selle nime asemel teatavaid väljendeid. Näib, et tetragrammi kirjutamisel lisasid nad neile neljale konsonandile vokaalid, mis esinesid Jumala nime asemel kasutatavates väljendites. Seepärast pole vokaalimärkidega käsikirjade põhjal võimalik kindlaks teha, kuidas seda nime heebrea keeles algselt hääldati. Mõned arvavad, et seda hääldati jahve, kuid on ka teisi arvamusi. Ühes Surnumere kirjarullis, milles on katkend 3. Moosese raamatust kreeka keeles, on Jumala nime translitereeringuks Iao. Vana aja kreeka kirjameeste tekstidele tuginedes on pakutud välja ka hääldusvorme iae, iabe ja iaue. Siiski pole põhjust ühtki vormi ainuõigeks pidada, kuna see, kuidas Jumala teenijad tema nime heebrea keeles hääldasid, pole teada. (1. Moosese 13:4; 2. Moosese 3:15.) Me teame aga seda, et Jumal kasutas oma rahvaga suheldes oma nime sageli ning et iisraellased pöördusid tema poole nimepidi ja kasutasid seda vabalt omavahelistes vestlustes. (2. Moosese 6:2; 1. Kuningate 8:23; Laul 99:9.)

Miks kasutab siis käesolev tõlge just nimekuju Jehoova? Eesti keeles on sellel nimel pikk ajalugu.

Üks vanimaid säilinud näiteid on Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja Georg Mülleri jutluste käsikirjades aastatest 1600–1606. Neis eestikeelsetes jutlustes esineb Jumala nimi kujul Iehoua. Seega on Jumala nime eesti keeles kasutatud vähemalt 400 aastat. Esimeses eestikeelses täispiiblis, mis ilmus aastal 1739, esines tuhandeid kordi nimi Jehowa. Teoloogiadoktor Ain Riistan  kirjutas aastal 2009: „Kuidas aga suhtuda nimesse Jehoova? ... [Ma] leian, et sõna Jehoova kõlbab meil öelda küll. Sest sõltumata selle sõna päritolust on sel olnud ... paljude põlvkondade jaoks väga oluline ja sügav tähendus — Jehoova on selle Jumala nimi, kes on saatnud oma Poja inimkonda lunastama.”

Sellesarnane nimekuju on levinud teisteski keeltes. Näiteks ingliskeelses Piiblis esines Jumala nimi esimest korda juba aastal 1530. See oli William Tyndale’i Pentateuhi (viie Moosese raamatu) tõlkes. Tyndale kasutas nimekuju Iehouah. Samal sajandil tõlgiti Piibel veel mitmesse Euroopa keelde ning sarnast nimekuju kasutasid veel paljud piiblitõlkijad, näiteks Sebastian Münster (ladina keeles, 1534), Pierre-Robert Olivétan (prantsuse keeles, 1535), Antonio Brucioli (itaalia keeles, 1540) ja Casiodoro de Reina (hispaania keeles, 1569).

Mida nimi Jehoova tähendab? Nimi Jehoova tuleneb heebrea verbist, mis tähendab „olema” või „saama”. Paljude õpetlaste meelest tuleneb Jumala nimi selle verbi kausatiivsest ehk põhjustavast vormist. Piibli „Uue maailma tõlke” komitee arusaama kohaselt tähendab Jumala nimi „tema põhjustab [kellegi, millegi] saamise [kellekski, millekski]”. Õpetlastel on selle nime tähenduse suhtes erinevaid seisukohti, mistõttu me ei väida, et meie arusaam on ainuõige. Siiski sobib see tähendus hästi kokku sellega, kes Jehoova on: ta on kõige looja, kelle eesmärgid kunagi ei nurju. Jah, peale selle, et ta on universumi ja intelligentsed olendid loonud, viib ta oma tahte ja eesmärgid alati ellu, mis ka ei juhtuks.

Seega ei piirdu nimes Jehoova sisalduva verbi tähendus 2. Moosese 3:14 esineva sugulusverbi „saama” tähendusega. Selles kirjakohas öeldakse: „Ma Saan, Kelleks Ma Tahan” (võib tõlkida ka „Ma Saan, Kelleks Ma Saan”). Need sõnad ei anna täielikult edasi Jumala nime tähendust. Pigem kirjeldavad need Jumala isiksuse ühte tahku, näidates, et ta võib igas olukorras saada, kelleks vaja, et oma eesmärgid täide viia. Seega nimi Jehoova küll hõlmab mõtet, et Jehoova ise saab, kelleks tahab, kuid sellega tema nime tähendus ei piirdu. See nimi sisaldab ka mõtet, et ta põhjustab oma loodu saamise, kelleks või milleks vaja, et oma eesmärgid täide viia.