Inglise keeles anti Piibli kreekakeelse osa „Uue maailma tõlge” välja 1950. aastal ja tervikpiibel 1961. aastal. Sellest ajast alates on seda algkeeltest tehtud tõlget, mis on täpne ja samas ladusas keeles, tõlgitud rohkem kui 210 keelde ja neid tõlkeid on lugenud kümned miljonid inimesed. Käesoleva eestikeelse piiblitõlke aluseks on 2013. aasta uuendatud ingliskeelne väljaanne.

Piibli „Uue maailma tõlke” komitee mõistab, kui tähtis on kasutada sellist keelt, mis puudutaks tänapäeva lugeja südant. Seepärast on selle tõlke stiilis ja sõnavalikus lähtutud järgmistest põhimõtetest.

• Tänapäevane ja arusaadav keel. Näiteks eesti piiblitõlgete traditsioonilise tõlkevaste „Issand” asemel on käesolevas tõlkes kasutatud vastet „isand” (Matteuse 22:44) või „Isand” (Heebrealastele 12:14), „õela” asemel „jumalatu” (Laul 1:4) ja „helduse” asemel „truu armastus” (2. Moosese 34:6), et tänapäeva lugeja saaks algteksti mõttest paremini aru.

• Selged Piibli väljendid. Eestikeelsetes Piiblites on heebrea sõna nefeš ja kreeka sõna psykhe sageli tõlgitud vastega „hing”. Tänu sellele näeb lugeja, kuidas piiblikirjutajad, keda juhtis Jumala vaim, neid algkeelseid sõnu kasutasid. Kontekstist olenevalt võivad need sõnad tähendada 1) inimest, 2) inimese elu, 3) elusolendit, 4) himu või isu ja 5) surnut. Kuna tänapäeva eesti keeles pole sõna „hing” selline kasutus enam nii levinud, on selles tõlkes need algkeelsed sõnad tõlgitud konteksti järgi ja mõnel juhul on sõna „hing” allmärkuses. (Vaata näiteks 1. Moosese 1:20; 2:7; 3. Moosese 19:28; Laul 24:4; Õpetussõnad 24:14.) Kuid mõnedes väljendites ning poeetilistes või tuntud salmides esineb sõna „hing” põhitekstis, kuhu  on vahel lisatud allmärkus teise võimaliku tõlkevastega. (Õpetussõnad 2:10; Hesekiel 18:4; Matteuse 10:28; 22:37.)

  Nagu heebrea ja kreeka keeles on ka eesti keeles sõnal „süda” nii sõnasõnaline kui ka piltlik tähendus, mistõttu on see enamasti põhitekstis. Kuid mõnes salmis, kus mõte poleks muidu arusaadav, on kasutatud selgemat vastet. Näiteks Õpetussõnade raamatus on põhitekstis kasutatud sõna „meeletu”, kuid esimeses kohas, kus see esineb, on allmärkuses loodud seos südamega. (Õpetussõnad 6:32.) Samamoodi on konteksti järgi tõlgitud ka mõned teised sõnad, näiteks „sarv”, „liha” ja „rasv”. (Iiob 16:15; 19:22; Laul 63:5.) Mõnede selliste sõnade kohta leiab rohkem infot „Sõnaseletustest”.

  Traditsioonilise vaste „rist” asemel on selles tõlkes kasutatud sõnu „piinapost” (kreeka keeles stauros) või „post” (kreeka keeles xylon). Pole mingeid tõendeid selle kohta, et kreeka sõna stauros, mida kasutati, rääkides Jeesuse hukkamisest, tähendaks risti, mis oli paganlik sümbol ja oli käibel juba palju sajandeid enne Kristust. Klassikalises kreeka keeles tähendas sõna stauros lihtsalt posti, teivast või vaia. Piiblikirjutajad panid Piibli kreekakeelse osa kirja kreeka ühiskeeles. Nad kasutasid sõna stauros samas tähenduses, nagu seda kasutati klassikalises kreeka keeles. Nimelt mõtlesid nad sellega tavalist posti või teivast, millele ei olnud kinnitatud mitte mingisugust põikpuud. (Matteuse 27:32; Markuse 15:30.) Piiblikirjutajad kasutasid ka sõna xylon, kui nad rääkisid hukkamisvahendist, mille külge Jeesus naelutati. See näitab, et tegu oli püstise, ilma põikpuuta postiga, sest just seda xylon antud kontekstis tähendab. (Apostlite teod 5:30; Galaatlastele 3:13; 1. Peetruse 2:24.) Seega tähendavad nii stauros kui ka xylon posti, mitte risti. Kuna aga Jeesus kasutas sõna stauros, et kirjeldada oma järelkäijate kannatusi, häbi ja piina (Matteuse 16:24), on sõna stauros tõlgitud vastega „piinapost”, xylon aga vastega „post”.

Käesolevas väljaandes on umbes 4000 allmärkust. Need on üldjoontes jaotatud järgmiselt.

• „Võib tõlkida ka” Heebrea-, aramea- või kreekakeelse teksti alternatiivne tõlge, mis annab üldjoontes edasi sama mõtte. (Joosua 1:8, „loe seda mõttega”; Koguja 12:13, „karda Jumalat”.)

• „Teine võimalik tähendus” Algteksti alternatiivne tõlge, mis annab edasi erineva, kuid siiski õige mõtte. (1. Moosese 21:6, „naerab koos minuga”; Sakarja 14:21, „kaananlane”.)

• „Sõna-sõnalt” Heebrea-, aramea- või kreekakeelse teksti sõnasõnaline tõlge või algteksti põhitähendus. (1. Moosese 29:31, „ei armastatud”; Jeremija 1:11, „mandlipuu”.)

• Tähendus ja taustinfo Nimede tähendus (1. Moosese 3:17, „Aadam”; 2. Moosese 15:23, „Maara”); info raha- ja mõõtühikute kohta (1. Moosese 6:15, „küünar”); asesõnade selgitus (1. Moosese 49:25, „tema”); viited lisadele ja „Sõnaseletustele” (Koguja 9:10, „surmavald”; Matteuse 5:22, „Gehenna”).

Piibli alguses olev osa „Sissejuhatus Jumala Sõnale” aitab saada ülevaate Piibli põhiõpetustest. Kohe pärast Piibli viimast raamatut on „Piibliraamatute tabel”, „Erinevused salmide numeratsioonis”, „Sõnaregister” ja „Sõnaseletusi”. Viimane aitab lugejal mõista valitud sõnu ja väljendeid Piibli kontekstis. Lisas A on järgmised osad: „Piibli tõlkimise põhimõtted”, „ Selle piiblitõlke erijooned”, „Kuidas on Piibel meieni jõudnud”, „Jumala nimi Piibli heebreakeelses osas”, „Jumala nimi Piibli kreekakeelses osas”, „Prohvetid ja kuningad Juudas ja Iisraelis” ning „Jeesuse maise elu peamised sündmused”. Lisas B on kaardid, joonised ja muu väärt info hoolsatele piibliuurijatele.

Iga piibliraamatu ees on lühiülevaade peatükkide sisust. Sinna lisatud peatüki- ja salminumbrid aitavad vajaliku koha piibliraamatus üles leida.

Iga lehekülje keskel on veerg ristviidetega. Selles väljaandes on ligi 60 000 ristviidet. Ristviited näitavad  mingit laadi seoseid kahe või enama piiblisalmi vahel. Peamised seosed on järgmised: paralleeljutustused (samast sündmusest on räägitud eri kohtades), sarnased sündmused, prohvetikuulutus ja selle täitumine, sarnased mõtted, tsitaadid, selgitavad kirjakohad, seadus või põhimõte ja selle rakendus, ajalooline, biograafiline ja geograafiline info.

Ristviited näitavad, et peaaegu igat Piibli seika kinnitab vähemalt üks lisatõend. Ristviidete hoolikas võrdlemine ja allmärkuste uurimine aitab näha, et 66 piibliraamatut on omavahel kooskõlas ning moodustavad kokku ühe terviku — raamatu, mis on Jumalalt. Kõik see aitab Piiblit sügavuti mõista.