1. Saamueli 20:1–42
-
Joonatan on Taavetile ustav (1–42)
20 Taavet põgenes Raama Naajotist, läks Joonatani juurde ja küsis: „Mida ma olen teinud?+ Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?”
2 Joonatan vastas talle: „Seda ei juhtu!+ Sa ei sure! Mu isa ei tee midagi, ei väikest ega suurt, ilma et ta sellest mulle teada annaks. Miks peaks mu isa siis seda minu eest varjama? Nii ei juhtu!”
3 Taavet aga kinnitas: „Su isa teab, et ma olen sinu silmis armu leidnud,+ ja ta mõtleb: „Ärgu Joonatan sellest kuulgu, et ta ei kurvastaks.” Kuid nii tõesti, kui Jehoova elab, ja nii tõesti, kui sina elad, on minu ja surma vahel kõigest üks samm!”+
4 Joonatan ütles Taavetile: „Ma teen sinu heaks kõik, mis sa ütled!”
5 Taavet vastas Joonatanile: „Homme on noorkuu+ ning mind oodatakse kuninga lauda sööma. Kuid sina lase mul minna ja ma varjan end väljal kuni ülehomme õhtuni.
6 Kui su isa teeb märkama, et mind pole, siis ütle talle: „Taavet palus minult luba minna kiiresti oma kodulinna Petlemma,+ sest neil on seal iga-aastane suguvõsa ohvritoomine.”+
7 Kui ta ütleb: „Hästi!”, siis tähendab see sinu sulasele rahu. Aga kui ta saab vihaseks, siis on kindel, et ta plaanib mu vastu kurja.
8 Osuta siis oma sulasele truud armastust,+ sest sa oled oma sulasega Jehoova ees lepingu sõlminud.+ Kui ma aga olen süüdi,+ siis tapa mind ise. Miks peaksid mind oma isa kätte andma?”
9 Seepeale ütles Joonatan: „Ära isegi mõtle midagi sellist! Kui ma kuulen, et mu isa kavatseb sulle kurja teha, siis annan sulle kindlasti teada.”+
10 Taavet küsis Joonatanilt: „Kes mulle teatab, kui su isa vastab sulle karmilt?”
11 Joonatan kostis Taavetile: „Tule, lähme väljale!” ja nad läksid koos väljale.
12 Joonatan ütles Taavetile: „Olgu Iisraeli Jumal Jehoova tunnistajaks, et ma räägin oma isaga homme või ülehomme. Kui ta on sinu vastu armuline, siis saadan ma sulle selle kohta sõna.
13 Kui aga mu isa tahab sulle kurja teha, siis tehku Jehoova minuga ükskõik mida, kui ma sulle sellest teada ei anna, et saaksid rahus ära minna. Jehoova olgu sinuga,+ just nagu ta oli mu isaga!+
14 Saatku mind su truu armastus, selline, nagu on Jehooval, nii kaua kui ma elan ja isegi kui ma peaksin surema.+
15 Ärgu raugegu eales su truu armastus mu pere vastu!+ Seda isegi siis, kui Jehoova pühib maa pealt ära kõik su vaenlased.”
16 Siis sõlmis Joonatan Taaveti sooga lepingu, öeldes: „Jehoova nõuab sinu vaenlastelt aru!”
17 Joonatan lasi siis Taavetil uuesti vanduda Taaveti armastuse nimel, sest Joonatan armastas teda nagu omaenese hinge.+
18 Joonatan jätkas: „Homme on noorkuu+ ja sinu puudumist märgatakse, sest su koht on tühi.
19 Ülehomme märgatakse seda päris kindlasti. Aga sina mine sinna, kus sa end varem* varjasid, ning jää selle kivi juurde.
20 Ma lasen selle lähedusse kolm noolt, nagu laseksin märki.
21 Kui ma saadan teenri nooli otsima ja ütlen talle: „Vaata, nooled on sinust siinpool, too need ära!”, siis võid välja tulla, sest nii tõesti, kui Jehoova elab, tähendab see sulle rahu ja seda, et sind ei varitse oht.
22 Aga kui ma ütlen poisile: „Vaata, nooled on sinust kaugemal!”, siis lahku, sest Jehoova saadab su ära.
23 Mis puudutab sinu ja minu vahelist tõotust,+ siis olgu Jehoova igavesti meie vahel tunnistajaks!”+
24 Taavet varjaski end väljal. Kui siis noorkuu kätte jõudis, istus kuningas sööma.+
25 Kuningas istus nagu alati oma seinaäärsel kohal. Tema vastas oli Joonatan, Abner+ istus Sauli kõrval, kuid Taaveti koht oli tühi.
26 Sel päeval ei öelnud Saul midagi, sest ta mõtles: „Midagi on juhtunud ja ta ei ole puhas.+ Jah, ta on ilmselt ebapuhas.”
27 Kuid ka teisel päeval, päeval pärast noorkuud, oli Taaveti koht tühi. Siis küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: „Miks Iisai+ poeg eile ega täna sööma ei tulnud?”
28 Joonatan vastas Saulile: „Taavet palus, et ma lubaksin tal minna Petlemma.+
29 Ta ütles: „Palun luba mul minna, sest meie suguvõsa toob linnas ohvri ning mu vend kutsus mind. Kui ma nüüd sinu silmis armu leian, siis palun lase mul minna korraks oma vendi vaatama.” Seepärast ta polegi tulnud kuninga lauda.”
30 Siis sai Saul Joonatani peale maruvihaseks ja ütles talle: „Sa igavene mässaja! Ma tean hästi, et sa oled mestis Iisai pojaga, häbiks endale ja oma emale!
31 Niikaua kui Iisai poeg elab, pole su kuningavõim kindel.+ Lase ta nüüd minu juurde tuua, sest ta on surmalaps!”+
32 Joonatan aga vastas oma isale Saulile: „Miks ta peab surema?+ Mida ta on teinud?”
33 Seepeale heitis Saul tema suunas oda,+ et teda läbi torgata, ja Joonatan mõistis, et ta isa on otsustanud Taaveti ära tappa.+
34 Joonatan tõusis tulivihasena lauast ega söönud sel noorkuupäevale järgneval päeval midagi, sest ta oli Taaveti pärast mures,+ oli ju ta isa teda teotanud.
35 Hommikul läks Joonatan koos oma noore teenriga väljale, et Taavetiga kokku saada.+
36 Joonatan ütles teenrile: „Jookse palun ja otsi need nooled üles, mis ma lasen!” Teener jooksis ning Joonatan lasi noole kaugele tema ette.
37 Kui teener jõudis paigani, kuhu Joonatan oli noole lasknud, hüüdis Joonatan teenrile: „Kas pole mitte see nool sinust kaugemal?”
38 Joonatan hüüdis veel: „Kiirusta! Tee ruttu! Ära viivita!” Joonatani teener korjas nooled üles ning tuli oma isanda juurde tagasi.
39 Teener ei aimanud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid, mida see tähendab.
40 Siis andis Joonatan relvad oma teenrile ja ütles: „Mine vii need linna!”
41 Kui teener oli lahkunud, tuli Taavet lõuna poolt, sealt lähedalt peidupaigast välja, langes silmili maha ja kummardas kolm korda. Nad andsid teineteisele suud ja nutsid, Taavet veel eriti kibedasti.
42 Joonatan ütles Taavetile: „Mine rahuga, sest me mõlemad oleme Jehoova nime juures vandunud:+ „Jehoova olgu igavesti tunnistajaks sinu ja minu vahel ning sinu järglaste ja minu järglaste vahel!””+
Siis läks Taavet oma teed, aga Joonatan pöördus tagasi linna.
Allmärkused
^ Sõna-sõnalt „tööpäeval”.
