2. Kuningate 7:1–20
7 Eliisa ütles: „Kuulake Jehoova sõnumit! Nii ütleb Jehoova: „Homme sel ajal maksab Samaaria väravas* seaa* peenjahu ühe seekli* hõbedat ning kaks seaad otri samuti ühe seekli hõbedat.””+
2 Vankrisõdur, kellele kuningas toetus, ütles aga jumalamehele: „Isegi kui Jehoova avaks taevaluugid, kas saaks midagi sellist juhtuda?”+ Eliisa kostis: „Sa küll näed seda oma silmaga,+ kuid ei saa sellest midagi süüa.”+
3 Linnavärava juures oli neli pidalitõbist meest.+ Nad arutasid omavahel: „Mis me siin istume ja surma ootame?
4 Kui me linna läheks, siis me nagunii sureks, sest linnas on nälg.+ Aga siia jäädes sureme ju samuti. Lähme süürlaste laagrisse! Kui nad meid ellu jätavad, siis elame, aga kui mitte, siis sureme.”
5 Õhtuhämaruses läksidki nad süürlaste laagrisse. Kui nad laagri serva jõudsid, ei näinud nad seal kedagi.
6 Jehoova oli lasknud süürlastel kuulda sõjavankrite müra, hobuste trampimist ja tohutu suure sõjaväe kära,+ nii et nad olid üksteisele öelnud: „Iisraeli kuningas on palganud meie vastu hettide kuningad ja Egiptuse kuningad!”
7 Sedamaid olid nad õhtuhämaruses põgenenud, jättes oma telgid, hobused, eeslid ja kogu laagri sinnapaika. Nad põgenesid elu eest.
8 Kui pidalitõbised laagri serva jõudsid, läksid nad ühte telki ning hakkasid sööma ja jooma. Nad võtsid hõbeda, kulla ja riided ning viisid ja peitsid ära. Siis tulid nad tagasi, läksid teise telki, võtsid sealtki asju ning viisid ja peitsid ära.
9 Viimaks nad ütlesid: „See, mis me teeme, pole õige. Täna on hea sõnumi päev! Kui me viivitame ja ootame koiduni, oleme karistust väärt. Lähme nüüd ja teatame sellest kuningakojas.”
10 Nad läksid ning teatasid linna väravavalvuritele: „Me läksime süürlaste laagrisse, aga seal polnud kedagi, me ei kuulnud mitte kellegi häält. Seal olid ainult kinniseotud hobused ja eeslid ning mahajäetud telgid.”
11 Väravavalvurid andsid sõnumi viivitamata edasi ja see sai teatavaks kuningakojas.
12 Kuningas tõusis öösel üles ja lausus oma sulastele: „Ma ütlen teile, mida süürlased on teinud. Nad teavad väga hästi, et meil on nälg.+ Seepärast lahkusid nad laagrist ja peitsid end väljale, mõeldes: „Kui iisraellased tulevad linnast välja, siis võtame nad elusalt kinni ja tungime linna.””+
13 Siis vastas üks tema sulane: „Võtku mõned mehed viis hobust, mis on linna alles jäänud. Saada nad välja vaatama, mis seal tegelikult toimus. Nendega ei saa juhtuda midagi halvemat kui ülejäänud iisraellastega. Peagi me sureme ju kõik!”
14 Siis võeti kaks vankrit hobustega ning kuningas saatis mehed süürlaste laagrisse, öeldes: „Minge ja vaadake!”
15 Mehed läksid süürlaste järel Jordanini. Kogu tee oli täis riideid ja riistu, mis süürlased olid paanikas põgenedes maha visanud. Käskjalad tulid tagasi ja teatasid sellest kuningale.
16 Rahvas läks välja ning riisus süürlaste laagrit. Seetõttu maksis seaa peenjahu ühe seekli hõbedat ning kaks seaad otri samuti ühe seekli hõbedat, nagu Jehoova oli öelnud.+
17 Kuningas oli pannud oma vankrisõduri, kellele ta toetus, väravasse ülevaatajaks, kuid rahvas tallas tolle väravas surnuks, nagu jumalamees oli rääkinud siis, kui kuningas tema juurde oli tulnud.
18 Seega läks kõik nii, nagu jumalamees oli kuningale rääkinud, kui ütles: „Homme sel ajal maksab Samaaria väravas kaks seaad otri ühe seekli hõbedat ning seaa peenjahu samuti ühe seekli hõbedat.”+
19 Aga vankrisõdur oli jumalamehele vastanud: „Isegi kui Jehoova avaks taevaluugid, kas saaks midagi sellist juhtuda?” Eliisa oli öelnud: „Sa küll näed seda oma silmaga, kuid sa ei saa sellest midagi süüa.”
20 Nii temaga juhtuski, sest rahvas tallas ta väravas surnuks.
