2. Saamueli 14:1–33
14 Seruja poeg Joab+ nägi, et kuningas igatseb Absalomi järele.+
2 Ta laskis Tekoast+ enda juurde kutsuda ühe targa naise ja ütles talle: „Teeskle palun leinajat. Pane selga leinariided ja ära võia end õliga.+ Käitu nii, nagu sa oleksid kedagi pikka aega leinanud.
3 Mine kuninga juurde ja räägi talle, mida ma sulle ütlen.” Seejärel ütles Joab talle, mida rääkida.
4 Tekoa naine läkski kuninga juurde, langes põlvili, kummardas maani ja ütles: „Oh, kuningas, palun aita mind!”
5 Kuningas küsis: „Mis sind vaevab?” Naine vastas: „Oh häda! Mu mees on surnud, ma olen lesk.
6 Sinu teenijal oli kaks poega. Need läksid väljal üksteisele kallale ning polnud kedagi, kes oleks neid lahutanud. Lõpuks tappis üks teise ära.
7 Nüüd aga on terve pere tõusnud minu, su teenija vastu ja nad nõuavad: „Anna välja see, kes oma venna maha lõi, et saaksime ta vennatapu eest surmata,+ olgugi ta pärija!” Nad kustutavad mu viimsegi hõõguva söe* ning mu mehele ei jää maa peale ei nime ega järeltulijat.”
8 Siis ütles kuningas naisele: „Mine koju, ma annan sinu kohta välja määruse.”
9 Seepeale lausus Tekoa naine: „Mu isand kuningas, tulgu see patt minu ja mu isa soo peale, kuid kuningas ja tema troon jäägu süüta!”
10 Kuningas sõnas: „Kui keegi sulle selles asjas veel midagi ütleb, siis too ta minu juurde, ja ta ei tülita sind enam.”
11 Kuid naine ütles: „Mõelgu kuningas ometi oma Jumala Jehoova peale, et veritasunõudja+ ei tooks veelgi suuremat õnnetust ega tapaks mu poega.” Kuningas vastas talle: „Nii tõesti, kui Jehoova elab,+ ei lange su poja peast juuksekarvagi!”
12 Naine lausus: „Palun luba oma teenijal veel kord oma isanda kuningaga rääkida.” Kuningas vastas: „Räägi!”
13 Naine ütles: „Oh, kuningas, miks sa siis oled teinud sellist kahju Jumala rahvale?+ Oma sõnadega oled sa teinud end ise süüdlaseks, sest sa oled pagendanud oma poja ega too teda tagasi.+
14 Me kõik sureme ja oleme nagu maapinnale voolanud vesi, mida ei saa kokku koguda. Kuid Jumal ei taha elu võtta, vaid ta teab, miks pagendatu ei pea alatiseks pagendusse jääma.
15 Ma tulin seda oma isandale kuningale rääkima, sest rahvas hirmutas mind. Su teenija mõtles: „Ma räägin kuningaga, ehk ta kuulab oma orja.
16 Küll kuningas võtab mind kuulda ja päästab oma orja inimeste käest, kes tahavad mind ja mu ainsat poega Jumala antud pärandmaalt hävitada.”+
17 Su teenija mõtles veel: „Rahustagu mind mu isanda kuninga sõnad.” Mu isand kuningas on ju nagu Jumala ingel, ta teeb vahet heal ja halval. Olgu su Jumal Jehoova sinuga!”
18 Siis lausus kuningas naisele: „Palun ära varja mu eest, mida ma sinult küsin.” Naine vastas: „Palun räägi, mu isand kuningas!”
19 Kuningas küsis: „Kas siin on Joabi käsi mängus?”+ Naine ütles: „Nii tõesti, kui sa elad, mu isand kuningas, see on just nii, nagu mu isand kuningas ütleb. Tõepoolest, sinu sulane Joab käskis mul seda teha ja tema pani su teenijale kõik need sõnad suhu.
20 Su sulane Joab tahtis sulle näidata seda asja teises valguses. Kuid mu isand on tark nagu Jumala ingel ja tema teab kõike, mis maa peal sünnib.”
21 Siis ütles kuningas Joabile: „Hästi, ma teen seda.+ Mine ja too noor Absalom tagasi.”+
22 Seepeale langes Joab põlvili, kummardas maani ja ülistas kuningat. Ta ütles: „Nüüd su sulane teab, et on leidnud armu sinu, oma isanda kuninga silmis, sest kuningas on täitnud oma sulase palve.”
23 Seejärel tõusis Joab üles ja läks Gesurisse+ ning tõi Absalomi Jeruusalemma.
24 Kuid kuningas ütles: „Mingu ta oma majja, minu palet ta ei näe.” Ja Absalom pöördus tagasi oma majja, aga kuningat ta ei näinud.
25 Kogu Iisraelis polnud ühtki teist meest, keda oleks ta kena välimuse pärast rohkem ülistatud kui Absalomi. Pealaest jalatallani ei olnud tal ühtegi viga.
26 Kui ta lõikas oma juukseid — mida ta tegi iga aasta lõpus, sest need muutusid väga raskeks —, kaalusid need kuninga kaaluvihi järgi 200 seeklit*.
27 Absalomile oli sündinud kolm poega+ ja tütar Taamar, kes oli väga kaunis naine.
28 Absalom elas Jeruusalemmas kaks aastat, kuid ei näinud selle aja jooksul kuningat kordagi.+
29 Siis kutsus Absalom Joabi, et läkitada teda kuninga juurde, kuid Joab ei nõustunud tulema. Absalom kutsus teda ka teist korda, aga too ei tulnud ikkagi.
30 Lõpuks andis Absalom oma sulastele käsu: „Joabi maatükk on minu oma kõrval ja seal kasvab oder. Minge ja süüdake see põlema!” Absalomi sulased süütasidki selle põlema.
31 Siis tuli Joab Absalomi juurde ja küsis: „Miks su sulased mu põllu põlema panid?”
32 Absalom vastas Joabile: „Ma kutsusin sind enda juurde, et sa läheksid ja küsiksid kuninga käest: „Miks ma pidin Gesurist+ tagasi tulema? Mul oleks parem olnud sinna jääda! Lubagu nüüd kuningas mul näha oma palet. Kui ma aga olen milleski süüdi, siis kuningas surmaku mind.””
33 Joab läks ja rääkis sellest kuningale. Siis kutsus kuningas Absalomi enda juurde. Too tuli, langes kuninga ees põlvili ja kummardas maani. Seejärel andis kuningas talle suud.+
Allmärkused
^ St viimsegi lootuse saada järeltulija.
^ Kuninga kaaluviht võis olla kuningapalees hoitav tavalise seekli standardkaaluviht või tavalisest seeklist erineva kuningliku seekli kaaluviht. Kui võtta aluseks tavaline seekel, kaalusid Absalomi juuksed umbes 2,3 kg.
