2. Saamueli 15:1–37
15 Pärast kõiki neid sündmusi lasi Absalom teha endale vankri, hankis hobused ja pani enda ees jooksma 50 meest.+
2 Absalomil oli kombeks tõusta hommikul vara ja seista linnavärava+ juurde viiva tee äärde. Kui keegi tuli mõne vaidluse pärast kuninga juurde õigust otsima,+ küsis Absalom temalt: „Mis linnast sa tuled?” Too vastas: „Su sulane on ühest Iisraeli suguharust.”
3 Absalom ütles talle: „Sul on oma asjas õigus, kuid kuningakojas pole kedagi, kes sind ära kuulaks.”
4 Ta lisas: „Kui vaid mina saaksin selle maa õigusemõistjaks! Siis tuleksid kõik oma tüliasjaga minu juurde ja mina mõistaksin neile õiglast kohut.”
5 Kui siis keegi tahtis Absalomi ees kummardada, embas Absalom teda ja andis talle suud.+
6 Nõnda tegi Absalom kõigi iisraellastega, kes tulid kuninga juurde kohtusse. Nii varastas Absalom iisraellaste südamed.+
7 Kui oli möödunud neli aastat*, ütles Absalom kuningale: „Luba mul palun minna Hebronisse,+ et ma saaksin täita Jehoovale antud tõotuse.
8 Sest su sulane tõotas+ Süürias Gesuris:+ „Kui Jehoova laseb mul Jeruusalemma tagasi tulla, siis toon ma Jehoovale ohvri!””
9 Kuningas vastas talle: „Mine rahuga!” Ja Absalom läks Hebronisse.
10 Absalom saatis salaja käskjalad kõigile Iisraeli suguharudele ütlema: „Niipea kui te kuulete sarvehäält, teatage: „Absalom on saanud Hebronis+ kuningaks!””
11 Absalom kutsus endaga Jeruusalemmast kaasa 200 meest. Nad läksid midagi kahtlustamata ega teadnud, mis tal plaanis on.
12 Ohverdamise ajal lasi Absalom kutsuda enda juurde Taaveti nõuniku+ giilolase Ahitofeli,+ kes oli oma linnas Giilos.+ Vandenõu kogus üha jõudu ja Absalomiga liitus järjest rohkem inimesi.+
13 Mõne aja pärast tuli sõnumitooja Taavetile teatama: „Iisraellaste südamed on hakanud hoidma Absalomi poole!”
14 Taavet ütles kohe kõigile oma sulastele Jeruusalemmas: „Me peame põgenema,+ sest muidu ei pääse ükski meist Absalomi käest! Kiirustame, et ta ei tabaks meid, ei tooks meile õnnetust kaela ega lööks linnaelanikke mõõgaga maha!”+
15 Kuninga sulased vastasid talle: „Nagu isand kuningas otsustab, nõnda su sulased ka teevad.”+
16 Ja kuningas lahkus koos kõigi oma kodakondsetega, aga kümme liignaist+ jättis ta koja eest hoolt kandma.
17 Kuningas ja kõik ta saatjad jõudsid Beet-Merhakisse* ning peatusid seal.
18 Kõik kuninga sulased lahkusid koos temaga, samuti kõik kreedid ja pleedid+ ning 600 gatlast,+ kes olid tulnud koos temaga* Gatist.+ Kui nad kuningast möödusid, vaatas ta nad kõik üle.
19 Kuningas ütles gatlasele Ittaile:+ „Miks peaksid sina meiega kaasa tulema? Mine tagasi ja jää uue kuninga juurde, sest sa oled võõramaalane ja niigi juba omalt maalt põgenenud.
20 Alles eile sa tulid. Kas peaksin juba täna laskma sul endaga ühes tulla, kui ma isegi ei tea, kuhu ma lähen ja millal? Mine tagasi ja võta oma vennad endaga kaasa. Saatku sind Jehoova truu armastus ja ustavus!”+
21 Kuid Ittai vastas kuningale: „Nii tõesti, kui Jehoova elab, ja nii tõesti, kui mu isand kuningas elab, su sulane tahab olla seal, kus on mu isand! Ma olen valmis sinu pärast kasvõi surema!”+
22 Seepeale ütles Taavet Ittaile:+ „Hästi, tule kaasa!” Ja gatlane Ittai läks temaga kaasa koos kõigi oma meeste ja lastega.
23 Rahvas läks läbi Kidroni oru+ ja kuningas seisis oru ääres ning kõik sealsed elanikud nutsid valjusti; rahvas läks mööda teed, mis viis kõrbesse.
24 Seal olid ka Saadok+ ja koos temaga kõik leviidid;+ nemad kandsid+ Jumala lepingulaegast.+ Nad panid Jumala laeka maha ja Ebjatar+ tuli samuti sinna ning ootas, kuni kõik olid linnast väljunud ja orust läbi läinud.
25 Seejärel ütles kuningas Saadokile: „Vii Jumala laegas linna tagasi.+ Kui ma Jehoova silmis armu leian, siis toob ta mind tagasi ja laseb mul näha laegast ja selle asupaika.+
26 Aga kui ta ütleb, et ma pole talle meele järele, siis tehku ta minuga, nagu heaks arvab.”
27 Kuningas ütles preester Saadokile veel: „Eks ole sa nägija?+ Minge rahus linna tagasi, sina ja Ebjatar, ning võtke endaga kaasa oma pojad, sina oma poeg Ahimaats ja Ebjatar oma poeg Joonatan.+
28 Mina jään kõrbesse koolme juurde, kuni olen saanud teilt sõnumi.”+
29 Saadok ja Ebjatar viisidki Jumala laeka tagasi Jeruusalemma ning jäid ka ise sinna.
30 Taavet läks nuttes, pea kaetud ja paljajalu, üles Õlimäele.+ Kõik, kes olid koos temaga, katsid samuti oma pea ja läksid nuttes üles.
31 Taavetile anti teada: „Ka Ahitofel on nende hulgas, kes sepitsevad koos Absalomiga+ vandenõu.”+ Seepeale ütles Taavet: „Jehoova, palun pööra Ahitofeli nõu+ rumaluseks!”+
32 Kui Taavet jõudis mäeharjale, kus käidi Jumalat kummardamas, tuli talle vastu arklane+ Huusai,+ riided lõhki käristatud ja mulda pea peale raputatud.
33 Taavet ütles talle: „Kui sa tuled koos minuga, oled sa mulle üksnes koormaks.
34 Ent kui sa lähed tagasi linna ja teatad Absalomile: „Oo, kuningas, ma olen sinu sulane! Varem olin ma su isa sulane, kuid nüüd tahan ma teenida sind”,+ siis saad sa Ahitofeli nõu, mis ta minu vastu annab, nurja ajada.+
35 Eks ole seal koos sinuga ka preestrid Saadok ja Ebjatar? Räägi neile edasi kõik, mis sa kuningakojas kuuled.+
36 Nendega koos on ka Saadoki poeg Ahimaats+ ja Ebjatari poeg Joonatan.+ Andke mulle nende kaudu teada kõigest, mida te kuulete.”
37 Taaveti sõber* Huusai+ läkski Jeruusalemma ja samal ajal jõudis sinna ka Absalom.
Allmärkused
^ Teine võimalik tähendus: „40 aastat”, ilmselt Taaveti võidmisest.
^ Nimi Beet-Merhak tähendab „kaugel asuv maja”.
^ Viitab ilmselt salmis 19 mainitud Ittaile.
^ Võib tõlkida ka „usaldusmees”.
