2. Saamueli 17:1–29

  • Huusai nurjab Ahitofeli nõu (1–14)

  • Taavetit hoiatatakse ja ta pääseb Absalomi käest (15–29)

    • Barsillai ja teised toovad vajalikke asju (27–29)

17  Ahitofel ütles Absalomile: „Las ma valin 12 000 meest ja lähen täna öösel Taavetit taga ajama.  Ma ründan teda, kui ta on väsinud ja jõuetu,+ ning ajan ta paanikasse. Siis jookseb kogu temaga olev rahvas laiali ja ma löön kuninga maha.+  Seejärel toon ma rahva sinu juurde tagasi. Rahva tagasitulek sõltub mehest, keda sa jahid. Kui ta on tapetud, siis leiab rahvas rahu.”  See ettepanek meeldis Absalomile ja kõigile Iisraeli vanematele.  Ent Absalom ütles: „Kutsuge siia ka arklane Huusai.+ Kuulame, mis temal on öelda.”  Huusai tuli Absalomi juurde ja Absalom ütles talle: „Ahitofel andis sellist nõu. Kas me peaksime niimoodi toimima? Kui mitte, siis mida sina soovitad?”  Huusai vastas Absalomile: „Seekord ei ole Ahitofeli nõuanne hea.”+  Huusai jätkas: „Sa tunned oma isa ja tema mehi. Nad on vaprad,+ pealegi kibestunud nagu emakaru, kes on poegadest ilma jäänud.+ Su isa on sõjamees+ ja ta ei puhka oma meestega ööselgi.  Ta peidab end praegu kuskil koopas või mujal.+ Kui ta ründab su mehi esimesena, siis need, kes sellest kuulevad, ütlevad: „Absalomi omad on lüüa saanud!” 10  Seepeale löövad kartma isegi julged mehed, kelle süda on nagu lõvi süda,+ sest terve Iisrael teab, et su isa on vapper,+ nagu on vaprad ka tema mehed. 11  Mina soovitan sul koguda Daanist Beer-Sebani+ kokku kõik iisraellased, keda on sama palju kui liiva mere ääres,+ ja sina ise vii nad lahingusse. 12  Me ründame teda, kus ta ka poleks, ja laskume tema peale nagu kaste maapinnale. Keegi ei jää ellu, ei ta ise ega ta mehed. 13  Kui ta taandub mõnda linna, võtab terve Iisrael köied ja tõmbab selle linna orgu, nii et kivikestki ei jää järele.” 14  Selle peale ütlesid Absalom ja kõik Iisraeli mehed: „Arklase Huusai nõuanne on Ahitofeli omast parem!”,+ sest Jehoova oli otsustanud Ahitofeli hea nõuande nurjata,+ et Jehoova võiks saata Absalomi õnnetusse.+ 15  Siis ütles Huusai preestritele Saadokile ja Ebjatarile:+ „Ahitofel soovitas Absalomile ja Iisraeli vanematele üht, mina aga teist. 16  Saatke nüüd kiiresti Taavetile sõna ja hoiatage teda: „Kuningas ärgu jäägu selleks ööks kõrbesse koolme juurde*, vaid mingu teisele poole jõge, et ta oma rahvaga ei hukkuks.””+ 17  Üks teenijatüdruk läks ja ütles selle kõik edasi Joonatanile+ ja Ahimaatsile,+ kes olid Een-Rogelis.+ Need läksidki kuningas Taavetile teadet viima. Linna nad ei julgenud minna, sest neid oleks võidud näha. 18  Ent üks noormees siiski nägi neid ja rääkis sellest Absalomile. Mõlemad sõnumiviijad ruttasid minema ja jõudsid ühe mehe juurde, kes elas Bahuurimis.+ Tema maja õues oli kaev ja nad ronisid sinna. 19  Mehe abikaasa kattis kaevusuu kinni ja kuhjas selle peale vilja ning keegi ei märganud midagi. 20  Absalomi sulased jõudsid naise juurde ja küsisid: „Kus on Ahimaats ja Joonatan?” Naine vastas: „Nad läksid vee poole.”+ Sulased otsisid neid, kuid ei leidnud ning pöördusid tagasi Jeruusalemma. 21  Kui tagaajajad olid lahkunud, tulid mehed kaevust välja. Nad läksid kuningas Taaveti juurde ja ütlesid talle: „Minge kiiresti üle jõe, sest Ahitofel on andnud nõu, mis ei tõota teile head.”+ 22  Taavet läks kohe koos rahvaga üle Jordani. Koiduajaks olid nad kõik Jordani ületanud. 23  Kui Ahitofel nägi, et tema nõu ei võetud kuulda, saduldas ta eesli, sõitis kodulinna+ ning läks oma majja. Ta tegi oma peres viimased korraldused+ ja poos siis end üles.+ Nii ta suri ning ta maeti oma esiisade matmispaika. 24  Taavet oli läinud Mahanaimi+ ja Absalom koos kõigi iisraellastega ületas Jordani. 25  Absalom pani Joabi asemel väeülemaks+ Amaasa,+ kes oli iisraellase Jitra poeg. Jitra oli heitnud Naahase tütre Abigaili+ juurde, kelle õde oli Joabi ema Seruja. 26  Iisrael ja Absalom lõid laagri üles Gileadimaale.+ 27  Kui Taavet tuli Mahanaimi, tõid ammonlaste Rabbas+ elava Naahase poeg Sobi, Lo-Debaris elava Ammieli poeg Maakir+ ja Rogelimis elav gileadlane Barsillai+ 28  magamisasemeid, kausse, savinõusid, nisu, otra, jahu, röstitud viljateri, põldube, läätsi, 29  mett, võid, lambaid ja juustu. Nad tõid selle kõik Taavetile ja tema juures olevale rahvale,+ sest nad ütlesid: „Inimesed on kõrbes näljased, väsinud ja janus.”+

Allmärkused

Teine võimalik tähendus: „kõrbetasandikule”.