Kohtumõistjate 19:1–30
-
Benjaminlaste seksuaalkuritegu Gibeas (1–30)
19 Neil päevil polnud Iisraelis kuningat.+ Efraimi mägismaa+ kaugeimas nurgas elas sel ajal üks leviit, kes võttis endale Juuda Petlemmast+ liignaise.
2 Aga see naine murdis talle truudust ning läks ta juurest ära oma isamajja Juuda Petlemma. Ta jäi sinna neljaks kuuks.
3 Siis läks ta mees koos teenri ja kahe eesliga tema juurde, et keelitada teda tagasi tulema. Kui mees jõudis kohale, kutsus naine ta oma isamajja ning naise isa rõõmustas teda nähes.
4 Äi palus tal jääda kolmeks päevaks tema juurde. Nad sõid ja jõid ning ta ööbis seal.
5 Kui nad neljanda päeva varahommikul tõusid, et teele asuda, ütles nooriku isa oma väimehele: „Söö veidi, siis jaksad teele minna.”
6 Nad istusid maha ning sõid ja jõid üheskoos. Siis ütles nooriku isa mehele: „Palun jää ometi ööseks ja tunne end mõnusalt.”
7 Kui mees hakkas end ikkagi teele asutama, käis äi talle muudkui peale, nii et mees jäigi veel üheks ööks.
8 Kui ta viienda päeva varahommikul end teele sättis, ütles äi: „Söö veidi, et jõudu koguda.” Nii veetsid nad üheskoos süües aega, kuni päev hakkas õhtusse veerema.
9 Kui siis mees koos liignaise ja teenriga minema tahtis hakata, ütles äi: „Vaata, päev kaldub juba õhtusse! Jääge veel ööseks, päev hakkab juba lõppema. Jääge ööseks siia ja tundke end mõnusalt. Homme aga tõuske vara ja asuge koduteele.”
10 Ent mees polnud nõus veel üheks ööks jääma, vaid ta tõusis ja läks kuni Jebuusini, see on Jeruusalemmani.+ Koos temaga olid tema liignaine ja teener, samuti kaks saduldatud eeslit.
11 Kui nad jõudsid Jebuusi lähedale, hakkas päike loojuma ja teener küsis oma isandalt: „Kas peaksime jääma ööseks sellesse jebuuslaste linna?”
12 Tema isand aga vastas: „Pole hea peatuda võõraste linnas, kus ei ela iisraellased. Lähme edasi Gibeasse.”+
13 Ja ta ütles oma teenrile: „Püüame jõuda ööseks kas Gibeasse või Raamasse.”+
14 Nad jätkasid teekonda ning kui päike oli juba loojumas, olid nad Benjaminile kuuluva Gibea lähedal.
15 Nad peatusid Gibeas, et seal ööbida. Jõudnud linna, võtsid nad istet linnaväljakul, kuid keegi ei kutsunud neid enda juurde öömajale.+
16 Õhtul tuli põllutöölt üks vana mees, kes oli pärit Efraimi mägismaalt+ ja oli nüüd elanud mõnda aega Gibeas. Kohalikud elanikud olid aga benjaminlased.+
17 Kui see vana mees nägi linnaväljakul teekäijat, küsis ta temalt: „Kuhu sa lähed ja kust sa tuled?”
18 Too vastas: „Me oleme teel Juudamaa Petlemmast Efraimi mägismaa äärealale, kust ma olen pärit. Ma käisin Juudamaa Petlemmas+ ja olen nüüd minemas Jehoova kotta*, aga keegi ei võta mind oma majja.
19 Meil on eeslitele piisavalt õlgi ja sööta,+ samuti on meil leiba+ ja veini minu, mu naise ja meie teenri jaoks. Meil on kõik olemas.”
20 Vana mees aga ütles: „Rahu sulle! Luba minul hoolitseda kõige eest, mis sa vajad. Ära ainult jää ööseks väljakule.”
21 Seejärel tõi ta tema oma majja ja toitis eesleid. Nad pesid jalad ning hakkasid sööma ja jooma.
22 Samal ajal kui nad seal mõnusalt koos istusid, piirasid linna nurjatud mehed maja ümber, tagusid vastu ust ja karjusid vanale mehele, majaomanikule: „Too välja see mees, kes su majja tuli, et saaksime temaga ühtida!”+
23 Seepeale läks majaomanik välja ja ütles neile: „Ei, mu vennad, palun teid, ärge tehke kurja! See mees on mu majas külaline. Ärge tehke sellist jäledust!
24 Mul on siin tütar, kes on neitsi, samuti selle mehe liignaine. Las ma toon nemad välja ning alandage neid, kui tahate.+ Ärge ainult selle mehega sellist jäledust tehke.”
25 Ent mehed ei võtnud teda kuulda. Siis haaras leviit kinni oma liignaisest+ ja viis tema välja nende juurde. Nad vägistasid ja kuritarvitasid teda kogu öö kuni hommikuni. Alles koidu ajal lasid nad tal minna.
26 Varahommikul tuli naine ja vajus kokku selle maja ukse ette, kus tema isand ööbis, ning lamas seal, kuni valgeks läks.
27 Kui ta isand hommikul üles tõusis ja teeleasumiseks uksed avas, nägi ta oma liignaist maja sissekäigu ees lamamas, käed läve peal.
28 Ta ütles naisele: „Tõuse üles, hakkame minema!” Kuid vastust ei tulnud. Siis pani mees ta eesli selga ja asus koduteele.
29 Koju jõudnud, võttis ta suure noa, lõikas oma liignaise surnukeha kaheteistkümneks tükiks ja saatis ühe tüki igasse Iisraeli piirkonda.
30 Kõik, kes seda nägid, ütlesid: „Midagi niisugust pole tehtud ega nähtud alates päevast, mil iisraellased lahkusid Egiptusemaalt, kuni tänaseni. Mõelge sellele, pidage nõu+ ja öelge meile, mida teha.”
Allmärkused
^ Teine võimalik tähendus: „ja ma teenin nüüd Jehoova kojas”.
