Apostlite teod 20:1–38
20 Kui möll oli vaibunud, lasi Paulus kutsuda jüngrid, ning olles neid julgustanud ja nendega hüvasti jätnud, asus ta teele Makedooniasse.
2 Käinud läbi sealsed paigad ja kosutanud jüngreid paljude sõnadega, jõudis ta Kreekasse.
3 Ta viibis seal kolm kuud. Siis mõtles ta purjetada Süüriasse, aga kuna juudid haudusid tema vastu salanõu,+ otsustas ta minna tagasi hoopis Makedoonia kaudu.
4 Teda saatsid Pürrose poeg Soopatros Beroiast, tessalooniklased Aristarhos+ ja Sekundus, Gaius Derbest, Timoteos+ ning Aasia provintsist Tühhikos+ ja Trofimos.+
5 Need mehed läksid ees ära ja ootasid meid Troases.
6 Meie aga läksime pärast hapnemata leibade püha+ Filippist merele ja jõudsime viie päevaga nende juurde Troasesse. Sinna me jäime seitsmeks päevaks.
7 Kui olime nädala esimesel päeval sööma kogunenud, hakkas Paulus kokkutulnutele kõnet pidama, kuna ta kavatses järgmisel päeval lahkuda, ja ta kõneles kuni keskööni.
8 Ülemises toas, kuhu me olime kogunenud, põles seepärast palju lampe.
9 Aknalaual istus noormees nimega Eutühhos, kes vajus sügavasse unne, kui Paulus muudkui rääkis. Magades kukkus ta kolmandalt korruselt alla, ning kui tema juurde jõuti, oli ta surnud.
10 Paulus läks trepist alla, kummardus tema kohale, embas teda+ ja ütles: „Ärge käratsege, sest ta on elus!”+
11 Siis läks ta trepist üles ja asus esimesena toitu võtma ja sõi. Ta vestles seal veel mõnda aega, kuni hakkas koitma, ning seejärel ta lahkus.
12 Aga poiss viidi ära elusana ja kõik olid ülimalt rõõmsad.
13 Meie läksime laevale ja purjetasime Assosesse, kus kavatsesime Pauluse pardale võtta, nagu ta meile juhendid oli andnud, sest ta ise kavatses minna sinna jalgsi.
14 Kui ta meile Assosesse järele jõudis, võtsime ta pardale ja läksime Mitüleenesse.
15 Järgmisel päeval purjetasime sealt edasi ja jõudsime Kiosega kohakuti, aga päev hiljem peatusime korraks Samosel ja sellest järgmisel päeval jõudsime Mileetosesse.
16 Paulus oli otsustanud Efesosest+ mööda sõita, et Aasia provintsis mitte aega viita. Ta kiirustas, sest tahtis, kui vähegi võimalik, nädalatepühaks Jeruusalemma jõuda.+
17 Mileetosest saatis ta sõna Efesosse ja kutsus sealse koguduse vanemad enda juurde.
18 Kui nad kohale jõudsid, ütles ta neile: „Te teate hästi, millist elu ma teie keskel elasin esimesest päevast peale, kui ma Aasia provintsi tulin.+
19 Ma teenisin Isandat suure alandlikkuse+ ja pisaratega ning kogesin juutide salasepitsuste tõttu katsumusi.
20 Siiski ei jätnud ma teile rääkimata midagi tarvilikku ega jätnud teid õpetamata avalikult+ ja majast majja.+
21 Ma andsin põhjalikult* tunnistust nii juutidele kui ka kreeklastele, et nad kahetseksid oma patte+ Jumala ees ja usuksid meie isandasse Jeesusesse.+
22 Nüüd lähen ma püha vaimu sunnil Jeruusalemma, ehkki ma ei tea, mis minuga seal juhtub.
23 Ma tean vaid seda, et püha vaim aina hoiatab mind linnast linna ja ütleb, et mind ootavad vangistus ja raskused.+
24 Siiski ei pea ma oma elu sugugi tähtsaks, vaid tahan lõpetada võidujooksu+ ja teenistuse, mille ma olen saanud meie isandalt Jeesuselt: anda põhjalikult tunnistust heast sõnumist Jumala armu kohta.
25 Ma tean, et mitte keegi teist, kelle seas ma olen Jumala kuningriiki* kuulutanud, ei näe mind enam kunagi.
26 Seepärast kutsun ma täna teid tunnistajaks, et ma olen puhas kõikide verest,+
27 sest ma pole teile Jumala tahtest* midagi rääkimata jätnud.+
28 Pöörake tähelepanu iseendale+ ja kogu karjale, kelle ülevaatajateks püha vaim on teid määranud,+ et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust,+ kelle ta on ostnud omaenda poja verega.+
29 Ma tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka hirmsad hundid,+ kes kohtlevad karja julmalt,
30 ja teie endi seast tõusevad mehed, kes väänavad tõde, et vedada jüngreid enda järele.+
31 Seepärast püsige ärkvel ja pidage meeles, et kolm aastat,+ ööd ja päevad, ei lakanud ma igaühele teist pisarsilmil nõu andmast.
32 Nüüd usaldan ma teid Jumala ning tema armusõnumi hoolde, mis võib kinnitada teie usku ja anda teile pärandi kõigi pühitsetute seas.+
33 Ma ei ole ihaldanud kellegi hõbedat, kulda ega riideid.+
34 Te teate, et nendesamade kätega olen ma hoolitsenud nii enda kui ka nende vajaduste eest, kes on koos minuga.+
35 Ma olen teile kõigiti näidanud, et te niiviisi tublisti tööd tehes+ aitaksite nõrku ja peaksite meeles meie isanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine.””+
36 Seda öelnud, laskus ta koos kõigi nendega põlvili ja palvetas.
37 Siis puhkesid nad kõik nutma, kallistasid Paulust ja andsid talle hellalt suud.
38 Eriti kurvastasid neid tema sõnad, et nad ei näe teda enam kunagi.+ Seejärel saatsid nad ta laeva.
Allmärkused
^ Võib tõlkida ka „laialdaselt”.
^ Võib tõlkida ka „kuningavalitsust”.
^ Võib tõlkida ka „eesmärgist”.
