Apostlite teod 26:1–32
26 Agrippa+ ütles Paulusele: „Sul on luba enda kaitseks rääkida.” Siis Paulus sirutas käe ja hakkas kõnelema:
2 „Ma olen õnnelik, kuningas Agrippa, et saan täna siin, sinu ees, enda kaitseks sõna võtta kõigis neis asjus, milles juudid mind süüdistavad,+
3 eriti kuna sa oled kõigi juudi kommete ja vaidlusküsimuste asjatundja. Seepärast palun ma sind, et sa mu kannatlikult ära kuulaksid.
4 Mis puutub minu eluviisi noorusest alates oma rahva hulgas ja Jeruusalemmas, siis see on teada kõigile juutidele.+
5 Nad on mind pikka aega tundnud ja teavad, kui nad vaid soovivad seda tunnistada, et ma elasin variseri elu,+ järgides meie religiooni kõige rangema rühmituse õpetusi.+
6 Ometi seisan ma nüüd kohtu ees, sest ma loodan näha selle tõotuse täitumist, mille Jumal andis meie esiisadele.+
7 Sellesama tõotuse täitumist ootavad ka meie kaksteist suguharu, teenides Jumalat innukalt ööd ja päevad. Selle lootuse pärast süüdistavadki mind juudid,+ kõrgeauline kuningas.
8 Miks on mõnel teie hulgast raske uskuda, et Jumal surnuid üles äratab?
9 Minagi arvasin, et pean igal viisil naatsaretlase Jeesuse nimele vastupanu osutama.
10 Seda ma Jeruusalemmas ka tegin ning panin palju pühi inimesi vangi,+ kuna olin saanud peapreestritelt selleks loa.+ Ja kui neid taheti hukata, andsin ma selle poolt oma hääle.
11 Karistades neid palju kordi kõigis sünagoogides, üritasin ma sundida neid usust lahti ütlema. Ma käitusin nendega päris pööraselt ja läksin koguni nii kaugele, et kiusasin neid taga teisteski linnades.
12 Kui ma peapreestrite loal ja korraldusel neis asjus Damaskusse läksin,
13 nägin ma keskpäeval tee peal, kõrgeauline kuningas, päikesest eredamat valgust. See säras taevast minu ja mu teekaaslaste ümber.+
14 Kui me olime kõik maha langenud, kuulsin ma, kuidas üks hääl mulle heebrea keeles ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Sul läheb raskeks, kui sa astla* vastu takka üles lööd.”
15 Aga ma küsisin: „Kes sa oled, isand?” Ja Isand vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
16 Tõuse jalule! Ma olen sulle end ilmutanud seepärast, et valida sind teenijaks ja tunnistajaks, selleks, et sa kuulutaksid nii seda, mida sa oled näinud, kui ka seda, mida ma sulle endaga seoses veel näitan.+
17 Ma päästan sind selle rahva käest ja teiste rahvaste käest, kelle juurde ma sind saadan,+
18 et sa avaksid nende silmad,+ juhiksid nad pimedusest+ valguse kätte+ ja Saatana võimu alt+ Jumala juurde, nii et nad saaksid patud andeks,+ samuti pärandi nende seas, kes on pühitsetud tänu oma usule minusse.”
19 Seepärast, kuningas Agrippa, tegin ma nii, nagu mulle taevases nägemuses öeldi.
20 Ma kuulutasin esmalt Damaskuse elanikele,+ siis neile, kes on Jeruusalemmas+ ja kogu Juudamaal, ning ka teistele rahvastele, et nad peaksid oma patte kahetsema, pöörduma Jumala poole ja kandma patukahetsuse* vilja.+
21 Sel põhjusel võtsid juudid mu templis kinni ja üritasid mind tappa.+
22 Aga ma olen saanud Jumalalt abi ja annan tänase päevani tunnistust nii alamatele kui ka ülematele ega räägi midagi muud kui seda, mis prohvetite ja Moosese järgi pidi toimuma,+
23 nimelt, et messial tuli kannatada+ ja ta pidi esimese surnuist ülesäratatuna+ kuulutama valgust nii sellele rahvale kui ka teistele rahvastele.”+
24 Kui Paulus enda kaitseks rääkis, ütles Festus valju häälega: „Paulus, sa hakkad hulluks minema! Suur kirjatarkus ajab sind hulluks!”
25 Aga Paulus ütles: „Ma ei hakka sugugi hulluks minema, kõrgeauline Festus, vaid räägin tõeseid ja mõistlikke sõnu.
26 Tegelikult on need asjad kuningale hästi teada ja sellepärast võin ma temaga neist asjust julgelt rääkida. Ma olen veendunud, et midagi sellest ei jää talle märkamata, ei ole see ju kuskil salajas toimunud.+
27 Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud.”
28 Kuid Agrippa ütles Paulusele: „Natuke veel ja sa veenad mind kristlaseks saama.”
29 Seepeale ütles Paulus: „Ma palun Jumalat, kulugu selleks natuke või palju aega, et mitte ainult sina, vaid kõik, kes mind täna kuulavad, saaksid niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende vangiahelateta.”
30 Siis tõusis kuningas püsti ning koos temaga tõusid maavalitseja, Berenike ja need, kes nendega istusid.
31 Aga ära minnes rääkisid nad omavahel: „See inimene pole teinud midagi, mis oleks surma või vangiahelaid väärt.”+
32 Agrippa lausus seejärel Festusele: „Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta poleks soovinud, et keiser tema üle kohut mõistab.”+
