Apostlite teod 27:1–44
27 Kui oli otsustatud, et me purjetame Itaaliasse,+ anti Paulus ja mõned muud vangid üle Juliuse-nimelisele sadakonnaülemale Augustuse väesalgast.
2 Me läksime Adramüttionist tulnud laevale, mis pidi purjetama Aasia provintsi rannikul asuvatesse sadamatesse, ja asusime teele. Koos meiega oli makedoonlane Aristarhos+ Tessaloonikast.
3 Järgmisel päeval maabusime Siidonis ning Julius kohtles Paulust lahkelt ja lubas tal sõprade juurde minna, et need tema eest hoolitseksid.
4 Kui me olime sealt merele läinud, purjetasime Küprose varjus, sest tuuled olid vastu.
5 Me sõitsime üle avamere Kiliikiast ja Pamfüüliast mööda ning jõudsime Mürra sadamasse Lüükias.
6 Seal leidis sadakonnaülem Aleksandriast tulnud laeva, mis suundus Itaaliasse, ja meil tuli minna selle pardale.
7 Seejärel, olles palju päevi aeglaselt edasi purjetanud, jõudsime läbi raskuste Knidoseni. Kuna tuul ei lasknud meid edasi, purjetasime Kreeta varjus Salmoonest mööda.
8 Sõitsime raskustest hoolimata piki rannikut ja jõudsime viimaks paika, mida hüütakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal on Lasaia linn.
9 Möödunud oli märkimisväärselt palju aega ja laevasõit oli muutunud ohtlikuks, sest isegi lepituspäeva+ paast* oli juba möödas. Seepärast andis Paulus soovituse
10 ja ütles: „Mehed, ma näen, et laevasõit ei ähvarda mitte ainult tuua kaasa kahju ja suuri kaotusi lastile ja laevale, vaid seab ohtu ka meie elu.”
11 Sadakonnaülem aga võttis kuulda kaptenit ja laevaomanikku, mitte Paulust.
12 Kuna sadam ei sobinud talvitamiseks, soovitas enamik sealt edasi purjetada, et püüda kuidagi jõuda talveks Foiniksisse, Kreeta sadamasse, mis on lahti kirde ja kagu poole.
13 Kui hakkas puhuma õrn lõunatuul, arvasid nad, et nende eesmärk on sama hästi kui saavutatud, ning nad hiivasid ankru ja purjetasid piki Kreeta rannikut edasi.
14 Ent varsti tõusis tormituul, mida hüütakse Kirdemaruks.
15 Kuna see kiskus laeva kõvasti kaasa ja laevanina polnud võimalik vastu tuult hoida, andsime järele ja lasime end tuulel ajada.
16 Siis me sõitsime ühe väikse saare varjus, mida nimetatakse Kaudaks, ja nägime suurt vaeva, et ahtri taga olevat paati* päästa.
17 Ent kui nad olid selle pardale vinnanud, sidusid nad laevakere ümbert kinni, et seda tugevdada, ja kuna nad kartsid Syrtises* madalikule joosta, võtsid nad taglase maha ja jätsid end tuule ajada.
18 Kuna maru meid kõvasti vintsutas, hakati järgmisel päeval laeva kergendama.
19 Kolmandal päeval viskasid nad oma käega ära laeva taglase köied.
20 Kuna päevade kaupa polnud näha päikest ega tähti ja meie ümber möllas tugev maru, hakkas lõpuks kustuma igasugune pääsemislootus.
21 Kui nad olid pikka aega söömata olnud, tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud mu nõuannet kuulda võtma ja Kreetalt mitte merele minema, siis oleks see häda ja kahju olemata olnud.+
22 Ometi kutsun ma teid üles olema julged, sest mitte keegi teist ei hukku, ainult laev puruneb.
23 Jumal, keda ma teenin, saatis täna öösel minu juurde ingli+
24 ning see ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead seisma keisri ees.+ Ja Jumal on kinkinud sulle kõik need, kes on koos sinuga laevas.”
25 Seepärast, mehed, olge julged! Ma usun Jumalat, et kõik läheb täpselt nii, nagu mulle öeldi.
26 Ent meie laev jookseb ühe saare juures madalikule.”+
27 Kui saabus neljateistkümnes öö ja tuul pillutas laeva Aadria merel siia-sinna, hakkas meremeestele südaööl tunduma, et nad lähenevad mingile maale.
28 Nad mõõtsid sügavust ja said 20 sülda*. Liikunud veidi maad edasi, loodisid nad uuesti ja said 15 sülda*.
29 Kartes, et laev võib karidele paiskuda, heitsid nad ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama, et läheks valgeks.
30 Ent kui meremehed püüdsid laevalt põgeneda ning lasid paati merre, teeseldes, et kavatsevad vöörist ankruid alla lasta,
31 ütles Paulus sadakonnaülemale ja sõduritele: „Kui need mehed ei jää laeva, siis te ei pääse.”+
32 Seejärel raiusid sõdurid paadi köied läbi ja lasid sel merre kukkuda.
33 Enne koitu ergutas Paulus kõiki toitu võtma, öeldes: „Täna on juba neljateistkümnes päev, kui te ootate ja pole midagi söönud.
34 Seepärast ma palun teil pisut süüa. See on teie enda huvides. Kellegi peast ei lähe juuksekarvagi kaotsi.”
35 Seda öelnud, võttis ta leiva, tänas Jumalat nende kõigi ees, murdis seda ja hakkas sööma.
36 Kõigil läks tuju paremaks ja nad asusid samuti sööma.
37 Kokku oli meid laeval 276 inimest.
38 Kui nad olid kõhu täis söönud, asusid nad laeva kergendama ning heitsid nisu üle parda merre.+
39 Kui valgeks läks, ei tundnud nad ära, mis maa see on,+ aga nad nägid liivarannaga lahte, kuhu nad otsustasid, kui vähegi võimalik, laeva ajada.
40 Niisiis raiusid nad ankruköied läbi ja lasid neil merre vajuda, samal ajal sidusid nad lahti tüürimõlade kinnitused, ja seadnud eespurje tuulde, suundusid nad ranna poole.
41 Kui nad sattusid leetseljakule, mida meri igast küljest uhtus, lasid nad laeval madalikule joosta. See jäi vööripidi kinni ning püsis liikumatult paigal, ahter aga hakkas lainemöllus koost lagunema.+
42 Siis otsustasid sõdurid vangid ära tappa, et ükski neist ujudes põgenema ei pääseks.
43 Kuid sadakonnaülem tahtis Paulust päästa ja takistas neil oma plaani ellu viia. Ta käskis kõigil, kes ujuda oskavad, esimestena merre hüpata ja kaldale minna
44 ning ülejäänutel neile järgneda kas plankude või muude laevatükkide abil. Nii pääsesidki kõik tervelt maale.+
Allmärkused
^ Võib tõlkida ka „sügisene paast”.
^ Tegu oli väikse paadiga, mida võidi kasutada päästepaadina.
^ Kaks Põhja-Aafrikas Liibüa rannikul asuvat suurt madalat lahte, kus on palju liikuvaid liivavalle.
^ 27 m.
