Iiob 10:1–22
10 Ma jälestan oma elu!+Ma annan voli kaebustele,räägin oma hingekibeduses!
2 Ma ütlen Jumalale: „Ära mõista mind süüdi!Anna mulle teada, miks sa sõdid minuga!
3 Mis kasu sa sellest saad,et rõhud ja põlgad oma kätetööd,+võtad kuulda jumalatute nõu?
4 Kas sul on lihalikud silmad,kas näed sa, nagu surelik inimene näeb?
5 Kas su päevad on nagu surelike päevad,aastad nagu mehe aastad,+
6 et püüad leida mu süüdja otsid aina mu pattu?+
7 Sa tead, et ma pole süüdi,+kuid keegi ei suuda mind sinu käest päästa.+
8 Su enda käed vormisid ja valmistasid mind,+aga nüüd tahad sa mulle lõppu teha.
9 Pea ometi meeles, et sa tegid mind savist.+Aga nüüd ajad sa mind tagasi põrmu.+
10 Eks valanud sa mind kui piima,kalgendanud nagu juustu?
11 Sa riietasid mind naha ja lihaga,liitsid üheks luude ja kõõlustega.+
12 Sa andsid mulle elu ja truu armastuse,mu vaim* oli kaitstud su hoole all.+
13 Kuid vaat mis sa salamisi võtsid nõuks teha!Ma tean, et see kõik tuleb sinu käest.
14 Sa jälgisid mind, kui ma pattu tegin,+ja sa ei andesta mu süüd.
15 Kui ma olen süüdi, siis häda mulle!Ja isegi kui olen süüta, ei tõsta ma pead,+sest ma olen täis häbi ja piina.+
16 Kui ma aga tõstan pea, jahid sa mind kui lõvi,+näitad mu peal taas oma väge.
17 Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid,su viha minu vastu kasvab,mind tabab õnnetus õnnetuse otsa.
18 Miks tõid sa mu emaüsast välja?+Oleks ma ometi surnud, enne kui ükski silm mind nägi!
19 Siis poleks mind nagu olnudki.Mind oleks emaihust otse hauda viidud.”
20 Eks ole mu päevi pisut?+ Jätku ta mind rahule,pööraku mult oma pilk, et saaksin veidigi leevendust,*+
21 enne kui ma lahkun — ega tulegi tagasi+ —pilkase pimeduse maale,+
22 ääretu sünguse maale,sügavate varjude ja kaose maale,kus valguski on nagu pimedus!”
