Iiob 16:1–22
16 Siis Iiob kostis:
2 „Selliseid mõtteid olen ma juba palju kuulnud.Te kõik olete koormavad lohutajad.+
3 Kas tühjadele sõnadele tuleb kord lõpp?Mis ajab sind niimoodi rääkima?
4 Minagi võin kõnelda nagu teie.Kui oleksite minu asemel,võiksin minagi teile veenvaid kõnesid pidadaja teie pärast pead vangutada.+
5 Kuid mina pigem julgustaksin teid oma suu sõnadega,mu huulte troost tooks teile kergendust.+
6 Kui ma kõnelen, ei vähene mu valu.+Kui lakkan rääkimast, kas kahaneb mu piin?
7 Aga nüüd on Jumal mind väsitanud,+ta on laastanud kogu mu pere.
8 Sa haarad ka minust kinni ja see on tunnistuseks,mu oma kõhnus tõuseb mu vastu ja tunnistab mulle näkku.
9 Tema viha on rebinud mind tükkideks, ta haub mu vastu vaenu.+Ta kiristab mu pärast hambaid.Mu vastane puurib mind oma pilguga.+
10 Nad ajavad suu ammuli, et mind neelata,+löövad mind põlastavalt põsele,kogunevad hulgakesi mu vastu.+
11 Jumal annab mind poisikeste kätte,heidab mind jumalatute haardesse.+
12 Ma elasin rahus, aga ta purustas mu,+kahmas kinni mu kuklast ja lömastas mu,pani mind endale märklauaks.
13 Tema vibukütid piiravad mind.+Ta läbistab armutult mu neerud,+valab mu sapi maa peale.
14 Ta murrab minust läbi, murd murru järel,tormab mu vastu nagu sõdalane.
15 Ma õmblesin endale ihu katteks kotiriide,+ma olen matnud oma väärikuse* põrmu.+
16 Mu nägu on nutust punane,+mu laugudel on sügav vari,
17 kuigi mu käed pole teinud kurjaja mu palve on siiras.
18 Oh, maa, ära kata mu verd!+Ärgu leidku mu hädakisa puhkepaika!
19 Isegi nüüd on mul tunnistaja taevas,minu heaks on tunnistaja kõrgustes.
20 Mu kaaslased pilkavad mind,+ma valan pisaraid* Jumala poole.+
21 Mõistetagu kohut inimese ja Jumala vahelnii nagu inimese ja ta ligimese vahel.+
22 Sest veel pisut aastaid on jäänudja ma lähen teele, kust tagasi ei tulda.+
Allmärkused
^ Võib tõlkida ka „jõu”, sõna-sõnalt „sarve”.
^ Teine võimalik tähendus: „mu silmad vaatavad unetult”.
