Iiob 17:1–16
17 Mu vaim on murtud, mu päevad kustunud,mind ootab kalmistu.+
2 Pilkajad piiravad mind,+mu silmad peavad nägema nende mässu.
3 Võta palun mu pant enda juurde hoiule.Kes muu lööks minuga kätt ja võtaks mult tagatise?+
4 Sa oled peitnud arukuse nende südame eest,+seepärast ei ülenda sa neid.
5 Selline jagab oma sõpradele,kuigi ta laste silmad tuhmuvad.
6 Jumal on teinud mind rahvaste pilkealuseks,+mulle sülitatakse näkku.+
7 Mu silmad ähmuvad ahastusest,+kõik mu ihuliikmed on kui varjud.
8 Ausameelsed vaatavad seda hämmastunult,süütugi on häiritud jumalatu pärast.
9 Õige hoiab kõvasti kinni oma teest,+kätelt puhas saab tugevamaks.+
10 Teie aga laske käia, targutage edasi!Ma pole leidnud teie hulgast ühtegi tarka.+
11 Mu päevad on lõppenud,+mu plaanid ja südamesoovid puruks löödud.+
12 Nad muudavad päeva ööksja ütlevad: „Kuna on pime, on valgus lähedal.”
13 Kui ma ootan, saab surmavallast mu kodu,+pimedusse laotan ma omale aseme.+
14 Hauasügavusele+ ma hüüan: „Sina oled mu isa!”ja vakladele: „Mu ema, mu õde!”
15 Kus on siis mu lootus?+Kes näeb, kas mul on lootust?
16 See kaob riivis surmavallaväravate taha,kui me kõik üheskoos põrmu langeme.”+
