Iiob 30:1–31
30 Nüüd nad naeravad mu üle,+mehed, kes on minust nooremad,kelle isasid ma ei oleks pannudisegi oma karjakoerte sekka.
2 Mis kasu oli mul nende käte jõust?Nende ramm on raugenud.
3 Nad on puudusest ja näljast kurnatud,nad järavad põuast maad,mis on rusudes ja laastatud.
4 Puhmastest koguvad nad soolataimi,kõrbepõõsaste juured on neile toiduks.
5 Nad on kogukonnast välja aetud,+nende peale karjutakse kui varga peale.
6 Nad elavad kuristikes,mulla- ja kaljukoobastes.
7 Nad kisendavad põõsastes,kössitavad üheskoos nõgeste vahel.
8 Nad on maalt välja aetudnagu arutu ja nimetu pojad.
9 Aga nüüd nad sepitsevad minust pilkelaule,+ma olen saanud nende põlualuseks.+
10 Nad jälestavad mind ja hoiavad must eemale,+nad ei kõhkle mulle näkku sülitada.+
11 Kuna Jumal on teinud mind relvituks ja on mind alandanud,ei ohjelda nad end mu ees.
12 Jõuguna tõusevad nad mu paremalt poolt,sunnivad mind põgenema,seavad mu teele hukatuslikke tõkkeid.
13 Nad lõhuvad mu jalgrajad,suurendavad mu õnnetust,+ilma et keegi neid peataks*.
14 Nad tulid nagu läbi laia müüriava,veeresid kaasa hävinguga.
15 Mind on haaranud õud,mu väärikus on otsekui tuulest viidud,mu pääste on haihtunud nagu pilv.
16 Mu elu voolab must välja,+mind on tabanud viletsuspäevad.+
17 Öösel puurib piin mu konte,+mind närib valu lakkamata.+
18 Ägeda jõuga moondub mu rüü,*see poob mind otsekui kuuekaelus.
19 Jumal on heitnud mind mutta,ma olen alandatud põrmuks ja tuhaks.
20 Ma hüüan sind appi, kuid sa ei vasta mulle,+ma tõusen püsti, kuid sa vaid silmitsed mind.
21 Sa oled pöördunud julmalt mu vastu,+sa ründad mind kogu oma käte jõuga.
22 Sa tõstad mind üles ja kannad mind tuules,seejärel pillutad mind tormis*.
23 Ma tean, et sa saadad mind surma,kotta, kus kõik elavad kohtuvad.
24 Kuid keegi ei lööks ju murtud meest*,+kes karjub appi oma õnnetuses.
25 Kas ma ei nutnud nende pärast, kes langesid raskel ajal,*kas ma ei kurvastanud vaeste pärast?+
26 Ma lootsin head, kuid tuli halb,ma ootasin valgust, kuid tuli pimedus.
27 Mu sisemus kees ega jäänud vait,mind tabasid viletsuspäevad.
28 Ma käin süngelt ringi,+ päiksevalgust pole,ma tõusen üles rahvakogus ja hüüan appi.
29 Ma olen saanud šaakalite vennaks,jaanalinnutütarde sõbraks.+
30 Mu nahk on mustunud ja maha koorunud,+mu luud hõõguvad kuumusest*.
31 Mu lüüralt kõlavad vaid leinahelid,mu flööt teeb kaebehäält.
Allmärkused
^ Teine võimalik tähendus: „aitaks”.
^ Viitab ilmselt nahale. Teine võimalik tähendus: „mu kohutavad kannatused moondavad mind”.
^ Teine võimalik tähendus: „teed mulle kärgatusega lõpu”.
^ Sõna-sõnalt „rusuhunnikut”.
^ Võib tõlkida ka „kel oli raske aeg”.
^ Teine võimalik tähendus: „palavikust”.
