Iiob 37:1–24
37 Selle peale hakkab mu süda tagumaja hüppab oma kohalt.
2 Kuulake hoolega tema hääle kõma,kõuemürinat, mis kostab ta suust!
3 Üle kogu taeva laseb ta sel kaikuda,saadab oma välgu+ maa äärteni.
4 Seejärel kostab möire,ta müristab võimsal häälel+ega hoia välku tagasi, kui kajab tema hääl.
5 Jumal müristab imepäraselt oma häälega,+teeb suuri asju, mida me ei suuda mõista.+
6 Ta ütleb lumele: „Lange maale!”+ja vihmavalingule: „Kalla võimsalt!”+
7 Jumal peatab* kõik inimeste tegemised,et iga surelik saaks teada tema tegudest.
8 Metsloomad poevad urguja püsivad oma pesas.
9 Tormituul lõõtsub oma kambrist,+põhjatuultega tuleb külm.+
10 Jumala hingusest tekib jää,+avar vetepind külmub kõvaks.+
11 Ta surub niiskust täis pilved alla,pillutab piksenooli+ pilvedesse,
12 need sähvivad seal, kuhu ta nad heidab,need täidavad ta käske+ asustatud maal.
13 Ta laseb sel sündida, olgu siis karistuseks,+ maa hüvanguksvõi oma truu armastuse väljenduseks.+
14 Kuula seda, Iiob!Peatu ja süüvi Jumala imelistesse tegudesse!+
15 Kas sa tead, kuidas Jumal valitseb pilvede üle,kuidas ta paneb oma pilvest välgud sähvima?
16 Kas sa mõistad pilvede sõudu?+Need on kõiketeadja imelised teod.+
17 Miks lähevad su riided tuliseks,kui lõunatuul paneb maa vaikima?+
18 Kas võid sina koos temaga laotada laiali taeva,+taguda seda nagu metallpeeglit?
19 Ütle meile, mida peaksime talle lausuma.Meie ei saa vastata, sest oleme pimeduses.
20 Kas tuleks talle öelda, et ma soovin rääkida?Või on kellelgi midagi talle teatada?+
21 Inimesed ei näe valgust* —kuigi see särab taevas —,enne kui tuul käib üle ja pilved ära ajab.
22 Põhjast saabub kuldne hiilgus —Jumala ülevus+ on aukartustäratav.
23 Kõikvõimsa mõistmiseni me ei jõua.+Tema jõud on suur,+ta ei vääna eales oma õigust+ ega külluslikku õiglust.+
24 Seepärast inimesed kartku teda.+Talle pole meele järele keegi, kes on enda meelest tark.”+
