Iiob 4:1–21
4 Siis ütles teemanlane Eliifas:+
2 „Kui keegi püüaks sinuga rääkida, kas muutuksid kannatamatuks?Kes aga suudab praegu sõnu tagasi hoida?
3 Tõsi, sa oled noominud paljusidja kinnitanud nõrku käsi.
4 Su sõnad tõstsid üles komistanu,sa tugevdasid neid, kelle põlved nõtkusid.
5 Aga nüüd on häda tabanud sind ja sa oled rusutud,see puudutab sind ennast ja sa oled kohkunud.
6 Kas jumalakartus ei annagi sulle kindlustunnet?Kas su laitmatuse+ tee ei sisenda sulle lootust?
7 Mõtle palun: kas on süütu kunagi hukkunud,millal on õigeid hävitatud?
8 Ma olen näinud, et need, kes künnavad* kurjaja külvavad õnnetust, seda ka lõikavad.
9 Nad hävivad Jumala hingusest,lõppevad tema vihapuhangust.
10 Lõvi möirgab ja noor lõvi uriseb,kuid isegi tugevate lõvide hambad murtakse.
11 Lõvi hukkub saagi puudusel,lõvikutsikad aetakse laiali.
12 Minuni jõudis salamisi sõna,mu kõrv kuulis sosinat
13 keset öiste nägemuste ärevaid mõtteid,kui inimesed on langenud sügavasse unne.
14 Õud ja värin haarasid mind,mu luud-kondid vabisesid hirmust.
15 Üks vaim heljus üle mu näo,mu ihukarvad tõusid püsti.
16 Ta peatus,aga ma ei tundnud teda.Üks kuju oli mu silme ees.Siis oli vaikus ja ma kuulsin ta häält:
17 „Kas saab surelik inimene olla õigem Jumalast?Kas saab mees olla puhtam oma Loojast?”
18 Vaata, oma teenijatessegi pole tal usku,oma ingliteski* leiab ta vigu.
19 Kui palju enam siis neis, kes elavad savihooneis,kelle alusmüürid on põrmus,+kes lömastatakse kergelt kui koi!
20 Hommiku ja õhtu vahel nad purustatakse,nad hukkuvad igaveseks ja keegi ei märkagi.
21 Eks ole nad nagu telk, mille nöörid on välja kistud?Nad surevad tarkuseta.
