Iiob 5:1–27
5 Hüüa ometi! Kas keegi vastab sulle?Kelle poole pühadest sa pöördud?
2 Meelepaha tapab rumala,kadedus hukutab lihtsameelse.
3 Ma nägin rumalat juurdumas,aga äkitselt oli ta eluase neetud.
4 Tema pojad on kaugel turvapaigast,nad põrmustatakse linnaväravas+ ja neil pole päästjat.
5 Tema saagi sööb näljane,see võetakse ära isegi ogaliste põõsaste vahelt,nende vara kahmatakse ära.
6 Ega siis õnnetus tärka põrmustega häda tõuse mullast.
7 Inimene ju sünnib vaevakssama kindlalt, kui sädemed lendavad üles.
8 Aga mina pöörduksin Jumala poole,viiksin oma kaebuse Jumala ette,
9 kes teeb suuri ja tabamatuid asju,loendamatuid imetegusid.
10 Ta annab maale vihma,saadab põldudele vett.
11 Ta tõstab viletsad kõrgele,tõstab kurvad üles ja päästab nad.
12 Ta nurjab riukalike sepitsused,et nende kätetöö ei õnnestuks.
13 Ta tabab tarku nende kavaluses,+et salalike nõu läheks luhta.
14 Päevaajal haarab neid pimedus,keskpäeval kobavad nad ringi nagu öösel.
15 Ta kaitseb nende suu mõõga eest,päästab vaese tugeva käest,
16 et viletsal oleks lootustja ebaõigluse suu suletaks.
17 Õnnelik on inimene, keda Jumal noomib!Ära siis põlga Kõikvõimsa manitsust!
18 Sest tema valmistab valu, kuid tema seob ka haavad,tema purustab, kuid tema käed ka parandavad.
19 Ta päästab sind kuue häda käest,seitsmeski ei tee sulle halba.
20 Näljaajal päästab ta sind surmast,sõjaajal mõõga käest.
21 Keelepeksu eest sa oled kaitstud,+ei pea sa kartma rüüstamist, kui see tuleb.
22 Hävingut ja nälga sa naerad,kiskjaid sa ei pelga.
23 Põllukivid ei valmista sulle vaeva,*metsloomadki elavad sinuga rahus.
24 Sul on rahu oma telgis,ja kui sa vaatad üle oma karjamaad, ei puudu seal midagi.
25 Sa tunned rõõmu paljudest lastest,su järeltulijaid on nõnda rohkelt nagu maa peal rohtu.
26 Su jõud pole raugenud, kui sa lähed hauda,nagu viljavihud kogutakse kokku omal ajal.
27 Seda me oleme uurinud ja nii see on.Kuula seda ja võta see teadmiseks!”
Allmärkused
^ Võib tõlkida ka „põllukividega on sul leping”.
