Johannese 11:1–57
11 Üks mees nimega Laatsarus oli haige. Ta oli Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta külast.+
2 Seesama Maarja võidis Isandat healõhnalise õliga ja kuivatas tema jalgu oma juustega.+ Tema vend Laatsarus oligi haige.
3 Laatsaruse õed saatsid Jeesusele sõna: „Isand, see, kes on sulle armas, on haige.”
4 Kui Jeesus seda kuulis, ütles ta: „See haigus ei lõppe surmaga, vaid toob Jumalale au,+ et Jumala poega seeläbi austataks.”
5 Jeesus armastas Martat, tema õde ja Laatsarust.
6 Kui ta kuulis, et Laatsarus on haige, jäi ta siiski veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli.
7 Siis ütles ta jüngritele: „Lähme jälle Juudamaale!”
8 Jüngrid kostsid: „Rabi,+ alles see oli, kui juudid tahtsid sind kividega surnuks visata,+ ja sa mõtled uuesti sinna minna!”
9 Jeesus vastas: „Eks ole päevavalgust kaksteist tundi?+ Kui keegi kõnnib päevavalguses, siis ta ei komista millegi otsa, sest ta näeb selle maailma valgust.
10 Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest tal puudub valgus.”
11 Jeesus lisas: „Laatsarus, meie sõber, on uinunud magama,+ aga ma lähen teda äratama.”
12 Jüngrid ütlesid: „Isand, kui ta magab, siis ta saab terveks.”
13 Jeesus rääkis tema surmast, aga nemad arvasid, et ta kõneleb tavalisest magamisest.
14 Siis ütles Jeesus neile otse: „Laatsarus on surnud.+
15 Ma olen teie pärast rõõmus, et mind seal polnud, sest nüüd saab teie usk tugevamaks. Lähme tema juurde!”
16 Seepeale ütles Toomas, keda kutsutakse Kaksikuks, teistele jüngritele: „Lähme meiegi, et koos temaga surra!”+
17 Kui Jeesus kohale jõudis, oli Laatsarus juba neli päeva hauas olnud.
18 Betaania oli Jeruusalemma lähedal, umbes kolme kilomeetri* kaugusel.
19 Palju juute oli tulnud Martat ja Maarjat venna surma pärast lohutama.
20 Kui Marta kuulis, et Jeesus on tulemas, läks ta temale vastu, aga Maarja+ jäi koju.
21 Marta ütles Jeesusele: „Isand, kui sa oleksid siin olnud, poleks mu vend surnud.
22 Ometi ma tean, et mida tahes sa Jumalalt palud, seda ta sulle ka annab.”
23 Jeesus lausus talle: „Sinu vend tõuseb üles.”
24 Marta ütles: „Ma tean, et ta tõuseb üles viimsel päeval, kui toimub ülesäratamine.”+
25 Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu.+ Kes minusse usub, saab elavaks, isegi kui ta sureb,
26 ja ükski, kes elab ja minusse usub, ei sure kunagi.+ Kas sa usud seda?”
27 Marta vastas temale: „Jah, Isand, ma usun, et sina oled messias, Jumala poeg, kes maailma pidi tulema.”
28 Kui ta oli seda öelnud, läks ta oma õde Maarjat kutsuma. Ta ütles talle vaikselt: „Õpetaja+ on siin ja kutsub sind.”
29 Seda kuulnud, ruttas Maarja Jeesuse juurde.
30 Jeesus polnud veel külasse jõudnud, vaid oli alles seal, kus Marta oli temaga kohtunud.
31 Kui juudid, kes olid Maarjat majas lohutamas, nägid teda kiiruga tõusvat ja väljuvat, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb haua juurde+ nutma.
32 Kui Maarja jõudis sinna, kus Jeesus oli, ja teda nägi, langes ta tema jalge ette ja ütles: „Isand, kui sa oleksid siin olnud, poleks mu vend surnud.”
33 Kui Jeesus nägi Maarjat ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, puudutas see teda hingepõhjani ja teda valdas suur kurbus.
34 Ta küsis: „Kuhu te ta panite?” Nad vastasid talle: „Isand, tule ja vaata.”
35 Jeesuse silmist voolasid pisarad.+
36 Seda nähes ütlesid juudid: „Vaadake, kui kiindunud ta temasse oli!”
37 Mõned neist aga ütlesid: „Kas tema, kes avas pimeda silmad,+ ei oleks võinud teha nii, et see inimene poleks surnud?”
38 Siis Jeesus, olles hingepõhjani kurb, läks haua juurde. Selleks oli koobas, mille suu ette oli pandud kivi.
39 Jeesus ütles: „Veeretage kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle: „Isand, ta lehkab juba, sest on neljas päev.”
40 Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala au?”+
41 Niisiis veeretasid nad kivi ära. Jeesus tõstis silmad taeva poole+ ja ütles: „Isa, ma tänan sind, et sa oled mind kuulda võtnud.
42 Ma küll tean, et sa võtad mind alati kuulda, kuid ma ütlesin seda siinse rahvahulga pärast, et see usuks, et sina oled mu läkitanud.”+
43 Seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!”+
44 Ja mees, kes oli olnud surnud, tuli välja, käed ja jalad mähises ning nägu riidega kinni mähitud. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ja laske tal minna.”
45 Paljud neist juutidest, kes olid tulnud Maarja poole ja näinud, mida Jeesus oli teinud, hakkasid nüüd temasse uskuma,+
46 kuid mõned läksid variseride juurde ja rääkisid neile, mida Jeesus oli teinud.
47 Siis kutsusid peapreestrid ja variserid sanhedrini* kokku ning ütlesid: „Mis me peame tegema? See inimene teeb palju tunnustähti.+
48 Kui me ta rahule jätame, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie paiga* kui ka rahva.”
49 Aga üks neist, Kaifas,+ kes oli sel aastal ülempreester, ütles neile: „Te ei saa aru
50 ega mõista, et teile on ju parem, kui üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.”
51 Kuid seda ei öelnud ta omast peast. Kuna ta oli sel aastal ülempreester, rääkis ta prohvetlikult, et Jeesus peab surema oma rahva eest,
52 ja mitte üksnes oma rahva eest, vaid ka selleks, et koguda kokku Jumala lapsed, kes on laiali pillutatud.
53 Sellest päevast peale pidasid nad salanõu tema tapmiseks.
54 Seepärast ei liikunud Jeesus enam juutide keskel avalikult, vaid läks sealt ära kõrbelähedasse piirkonda Efraimi-nimelisse+ linna ja jäi koos jüngritega sinna.
55 Ligines juutide paasapüha+ ning paljud inimesed läksid maalt Jeruusalemma, et end enne paasapüha rituaalselt puhastada.
56 Nad otsisid Jeesust ja arutasid templis omavahel: „Mis te arvate, kas ta ei tulegi pühadeks?”
57 Nimelt olid peapreestrid ja variserid andnud käsu, et kui keegi saab teada, kus Jeesus on, peab ta sellest teatama, et nad saaksid ta kinni võtta.
