Johannese 20:1–31
20 Nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, tuli Maarja Magdaleena haua juurde+ ja nägi, et kivi on hauakoopa sissekäigu eest ära lükatud.+
2 Ta läks jooksuga Siimon Peetruse ja jüngri juurde, kes oli Jeesusele armas,+ ning ütles neile: „Isand on hauast ära viidud+ ja me ei tea, kuhu ta on pandud!”
3 Siis seadsid Peetrus ja see teine jünger sammud haua poole.
4 Nad hakkasid jooksma, aga see teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ja jõudis haua juurde esimesena.
5 Ta kummardus vaatama hauakoopasse ja nägi seal surilinu,+ ent hauda sisse ta ei läinud.
6 Siis jõudis kohale ka Siimon Peetrus ja astus hauakoopasse. Ta nägi Jeesuse surilinu,
7 samuti Jeesuse pea ümber olnud riiet, kuid see polnud surilinade juures, vaid oli rulli keeratuna teises kohas.
8 Nüüd astus sisse ka see teine jünger, kes oli esimesena haua juurde jõudnud. Nähes kõike, uskus ta, mida neile oli räägitud.
9 Ent nad ei saanud veel aru kirjakohast, mille järgi Jeesus pidi surnuist üles tõusma.+
10 Siis läksid jüngrid koju tagasi.
11 Maarja aga seisis haua juures ja nuttis. Nuttes kummardus ta ja vaatas hauakoopasse
12 ning nägi kaht valgeis riideis inglit+ istumas seal, kus oli olnud Jeesuse surnukeha, üks peatsis, teine jalutsis.
13 Nad küsisid temalt: „Naine, miks sa nutad?” Ta ütles: „Mu isand on ära viidud ja ma ei tea, kuhu ta on pandud.”
14 Seda öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei saanud aru, et see on Jeesus.+
15 Jeesus küsis temalt: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?” Maarja arvas, et see on aednik, ja ütles talle: „Isand, kui sina ta ära viisid, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma toon ta ära.”
16 Jeesus ütles: „Maarja!” Naine keeras ringi ja ütles talle heebrea keeles: „Rabbuuni!”, mis tähendab „õpetaja”.
17 Jeesus ütles talle: „Ära hoia minust kinni, sest ma pole veel läinud üles Isa juurde. Mine mu vendade juurde+ ja ütle neile, et ma lähen üles oma Isa+ ja teie Isa juurde, oma Jumala+ ja teie Jumala juurde.”
18 Maarja Magdaleena tuli ja teatas jüngritele: „Ma nägin Isandat!” Samuti rääkis ta neile, mida Jeesus oli talle öelnud.+
19 Samal õhtul, nädala esimesel päeval, olid jüngrid koos. Nad olid uksed lukku pannud, sest nad kartsid juute*. Ühtäkki seisis Jeesus nende keskel ja ütles: „Rahu teile!”+
20 Seda öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge.+ Nähes oma isandat, olid jüngrid ülirõõmsad.+
21 Jeesus ütles neile taas: „Rahu teile!+ Nii nagu Isa on läkitanud mind,+ nii läkitan mina teid.”+
22 Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles: „Võtke vastu püha vaim.+
23 Kui te kellelegi patud andeks annate, on need talle juba andeks antud. Kellele te aga patte andeks ei anna, sellele ei ole need andeks antud.”
24 Ent Toomast,+ üht neist kaheteistkümnest, seda, keda nimetati Kaksikuks, ei olnud koos nendega, kui Jeesus tuli.
25 Niisiis ütlesid talle teised jüngrid: „Me nägime Isandat!” Tema aga vastas: „Kui ma ei näe tema kätel naelte jälgi ja ei pista oma sõrme neisse ega kätt tema külje sisse,+ siis ma seda küll ei usu.”
26 Kaheksa päeva hiljem kogunesid tema jüngrid jälle ühte majja ja ka Toomas oli nendega. Kuigi uksed olid lukus, seisis Jeesus äkitselt nende keskel ning ütles: „Rahu teile!”+
27 Ta sõnas Toomasele: „Pane oma sõrm siia ja vaata mu käsi ning pista oma käsi mu külje sisse. Ära enam kahtle, vaid usu!”
28 Toomas lausus: „Mu isand ja mu Jumal*!”
29 Jeesus ütles talle: „Kas sa usud sellepärast, et sa mind näed? Õnnelikud on need, kes usuvad ka siis, kui nad ei näe.”
30 Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muidki tunnustähti, mida ei ole kirja pandud sellesse rullraamatusse.+
31 Kuid need siin on kirja pandud selleks, et te usuksite, et Jeesus on messias, Jumala poeg, ja et te tänu usule saaksite elu tema nime kaudu.+
