Koguja 5:1–20
5 Valva oma samme, kui lähed Jumala kotta.+ Parem minna kuulama+ kui ohvrit viima nagu rumalad,+ kes ei saa aru, et toimivad valesti.
2 Ära ole kärme suuga ja ärgu su süda kõnelgu tormakalt Jumala ees,+ sest Jumal on taevas, kuid sina oled maa peal. Seepärast olgu su sõnu vähe.+
3 Liigne hõivatus+ toob unenäod* ja sõnaohtrus viib rumaluste rääkimiseni.+
4 Kui annad Jumalale tõotuse, ära viivita seda täitmast,+ sest rumalad ei meeldi talle.+ Täida, mida tõotad.+
5 Parem on mitte tõotada kui tõotada ja mitte täita.+
6 Ära lase oma suul saata sind pattu tegema,+ ära ütle ka ingli* ees, et see oli eksitus.+ Miks peaks Jumal su sõnade pärast vihastuma ja su kätetöö hävitama?+
7 Sest nagu liigne hõivatus toob unenäod,+ nii toob sõnaohtrus tühisuse. Aga sina karda Jumalat.+
8 Kui näed, et mõnes paigas vaeseid rõhutakse ning õigus ja õiglus jalge alla tallatakse, siis ära selle üle imesta.+ Sest kõrge ametniku üle valvab temast kõrgem ametnik ja nende üle on veel kõrgemaid.
9 Maast saadav tulu jaotatakse nende vahel ja kuningaski saab oma toidu põllult.+
10 Ei küllastu kunagi hõbedast see, kes armastab hõbedat, ega tulust see, kes armastab rikkust.+ Seegi on tühisus.+
11 Kus varandus kasvab, kasvab ka sööjate hulk.+ Mis muud kasu on siis selle omanikul, kui et ta silmad seda näevad?+
12 Töötegija uni on magus, söögu ta vähe või palju, kuid rikkal ei lase ta küllus magada.
13 Ma nägin päikese all suurt õnnetust: tagavaraks kogutud varandus oli selle omanikule õnnetuseks.
14 See varandus hävis riskantse ettevõtmise tõttu. Kui ta saab endale poja, pole tal enam midagi alles.+
15 Nii nagu inimene emaüsast tuli, niisamuti ta ka läheb: alasti, nagu ta tuli.+ Mitte midagi oma kõva töö viljast ei saa ta endaga kaasa võtta.+
16 Seegi on suur õnnetus: nagu ta on tulnud, nii ta ka läheb. Ja mis kasu saab see, kelle kõva töö läheb tuulde?+
17 Kõik oma päevad sööb ta justkui pimeduses, olles pettunud, haige ja vihane.+
18 Ma olen näinud, mis on hea ja õige: inimene söögu ja joogu ning nautigu head tänu oma kõvale tööle,+ millega ta end päikese all vaevab oma üürikesil elupäevil, mis Jumal on talle andnud, sest see on tema tasu.+
19 Ja kui Jumal annab inimesele rikkust ja vara,+ lastes tal seda ka nautida, siis võtku ta oma tasu vastu ja tundku oma kõvast tööst rõõmu. See on Jumala and.+
20 Siis inimene vaevu märkab oma elupäevade möödumist, sest Jumal paneb ta tegelema oma südame rõõmuga.+
