Laulud (Psalmid) 10:1–18
ל [lamed]
10 Oh, Jehoova, miks seisad kaugel?
Miks peidad end hädaajal?+
2 Jumalatu ajab ülbelt abitut taga,+kuid ta püütakse lõksu tema enda sepitsustega.+
3 Jumalatu hoopleb oma isekate himudega,+ta õnnistab ahnet*נ [nun]
ja põlgab Jehoovat.
4 Jumalatu oma kõrkuses ei otsi Jumalat,tema ainus mõte on: „Jumalat ei ole.”*+
5 Tema käigud õnnestuvad,+su seadused aga jäävad talle kaugeks.+Ta irvitab kõigi oma vaenlaste üle.
6 Ta mõtleb oma südames: „Ei mina eales kõigu.Inimpõlvest inimpõlvemina õnnetust ei näe.”+
פ [pe]
7 Tema suu on täis needusi, valet ja ähvardusi,+tema keele all on häda ja ülekohus.+
8 Ta varitseb asulate lähedal,oma peidupaigast tapab ta süütu.+
ע [ajin]Ta silmad otsivad õnnetut ohvrit.+
9 Ta ootab peidus nagu lõvi oma pesapaigas.+Ta varitseb, et tabada abitut.Ta tababki tema, kui tirib kinni oma võrgu.+
10 Ta purustab ohvri ja surub ta põrmu,armetud langevad ta küüsi.
11 Ta mõtleb oma südames: „Jumal on unustanud.+
Ta on pööranud ära oma palge,ta ei märka ealeski.”+
ק [kof]
12 Tõuse, Jehoova!+ Oo, Jumal, tõsta oma käsi!+
Ära unusta vaevatuid.+
13 Miks põlgab jumalatu Jumalat?
Ta mõtleb oma südames: „Ei nõua sa mult aru.”
ר [reš]
14 Sina aga näed muret ja vaeva,pead seda silmas ja võtad asja käsile.+Sinu poole pöördub õnnetu ohver,+sina aitad isata last.+
ש [šin]
15 Murra jumalatu ja kurja käsivars.+Karista teda ta kurjuse eest,kuni sa seda enam ei leia.
16 Jehoova on kuningas ikka ja igavesti.+Rahvad on hävinud maa pealt.+
ת [tav]
17 Sa kuuled tasaste palvet, Jehoova,+sa kinnitad nende südant,+ paned neid tähele.+
18 Sa mõistad õigust isatule ja rõhutule,+põrmust tehtud surelik ei heiduta neid enam.+
Allmärkused
^ Teine võimalik tähendus: „ahne õnnistab iseennast”.
^ Võib tõlkida ka „mul Jumalast ükspuha”.
