Laulud (Psalmid) 32:1–11
Taaveti laul. Maskil.*
32 Õnnelik on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt kinni kaetud.+
2 Õnnelik on mees, kelle süüd Jehoova ei arvesta,+kelle vaimus pole valskust.
3 Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud mu lõputust ägamisest.+
4 Sest päeval ja ööl oli su käsi* raskesti mu peal.+Mu jõud haihtus* kui vesi suvekuumas. (sela)
5 Lõpuks ma tunnistasin sulle oma patu,ei katnud kinni oma eksimust.+Ma ütlesin: „Ma tunnistan Jehoovale oma üleastumised,”+ja sina andestasid mu patusüü.+ (sela)
6 Seepärast palvetavad sinu poole kõik ustavad,+kuni sa oled veel leitav.+Siis ei ulatu nendeni isegi uputusveed.
7 Sina oled mu varjupaik,sina hoiad mind häda eest.+Sa ümbritsed mind pääsemise rõõmuhõisetega.+ (sela)
8 „Ma teen sind targaks ja õpetan sulle teed, mida käia,+annan sulle nõu ja hoian sul silma peal.+
9 Ärge olge nagu mõistuseta hobused või muulad,+kelle metsikust peab taltsutama suuraudade ja päitsetega,muidu nad su juurde ei tule.”
10 Jumalatul on palju piinu,aga seda, kes Jehoovale loodab, ümbritseb tema truu armastus.+
11 Rõõmutsege Jehoova tegude üle ja juubeldage, te õiged,hõisake, kõik südamelt ausad!
Allmärkused
^ Vt „Sõnaseletusi”.
^ Võib tõlkida ka „meelepaha”.
^ Võib tõlkida ka „mu elumahlad kuivasid”.
