Sakarja 7:1–14
7 Kuningas Dareiose neljandal aastal üheksanda kuu, see on kislevikuu neljandal päeval tuli Sakarjale+ Jehoovalt sõnum.
2 Peeteli elanikud saatsid Sareseri ja Regem-Meleki koos tema meestega Jehoovalt soosingut anuma.
3 Nad küsisid prohvetitelt ja vägede Jehoova koja preestritelt: „Kas me peame viiendal kuul+ nutma ja loobuma toidust, nagu me oleme teinud juba nii palju aastaid?”
4 Mulle tuli taas vägede Jehoovalt sõnum:
5 „Küsi selle maa rahvalt ja preestritelt: „Kui te paastusite ja halasite viiendal ja seitsmendal kuul+ need 70 aastat,+ siis kas te paastusite ikka minu pärast?
6 Kui te sõite ja jõite, siis kas te ei söönud ja joonud mitte enda pärast?
7 Kas te ei peaks kuuletuma sõnadele, mida Jehoova lasi varasematel prohvetitel kuulutada,+ kui Jeruusalemm ja selle ümberkaudsed linnad olid asustatud ja elasid rahus ning kui Negev ja Sefela olid asustatud?””
8 Sakarjale tuli taas Jehoovalt sõnum:
9 „Nii lausub vägede Jehoova: „Mõistke kohut õiglaselt,+ kohelge üksteist truu armastuse+ ja halastusega.
10 Ärge tüssake leske ega orbu,+ võõramaalast+ ega vaest.+ Ärge sepitsege südames üksteise vastu kurja.”+
11 Aga nad ei soovinud kuulata,+ vaid keerasid tõrksalt selja+ ja tegid oma kõrvad kurdiks.+
12 Nad tegid oma südame kõvaks nagu teemant*+ ega kuuletunud vägede Jehoova seadusele* ja sõnadele, mis ta oli andnud oma vaimu ja varasemate prohvetite kaudu.+ Seepärast tundis vägede Jehoova suurt meelepaha.+
13 Nii nagu nemad ei kuulanud, kui mina hüüdsin,+ nii ei kuulanud mina, kui nemad hüüdsid,+ ütleb vägede Jehoova.
14 Ma paiskasin nad tormituulega rahvaste sekka, keda nad ei tundnud.+ Nende seljataha jäi laastatud maa, kust keegi ei käinud läbi ning kuhu keegi ei läinud tagasi.+ Nad olid muutnud kauni maa kohutavaks vaatepildiks.”
