24  Aabraham oli nüüd vana ja aastates ning Jehoova oli teda kõiges õnnistanud.+ ² Aabraham ütles oma pere vanimale sulasele, kes kandis hoolt kõige eest, mis tal oli:+ „Pane palun käsi mu reie alla* ³ ja vannu Jehoova, taeva ja maa Jumala juures, et sa ei võta mu pojale naist kaananlaste seast, kelle keskel ma elan, + ⁴ vaid lähed minu maale mu sugulaste+ juurde ja võtad sealt mu pojale Iisakile naise.” ⁵ Sulane küsis: „Aga kui naine ei taha koos minuga siia tulla? Kas peaksin siis viima su poja tagasi sellele maale, kust sa oled tulnud?”+ ⁶ Aabraham vastas: „Vaata, et sa mu poega sinna ei vii!+ ⁷ Jehoova, taeva Jumal, kes võttis mind mu isamajast ja mu sugulaste maalt+ ning kes rääkis minuga ja vandus mulle:+ „Ma annan selle maa+ sinu järeltulijatele*”,+ tema läkitab sinu ees oma ingli,+ et saaksid sealt mu pojale naise võtta.+ ⁸ Kui aga naine ei taha sinuga kaasa tulla, siis sa oled vandest vaba. Kuid mu poega ei tohi sa sinna viia!” ⁹ Siis pani Aabrahami sulane käe oma isanda reie alla ja andis vande.+ ¹⁰ Seejärel võttis sulane isanda kümme kaamelit, samuti igasuguseid kingitusi oma isandalt, ning lahkus. Ta asus teele Mesopotaamiasse Naahori linna. ¹¹ Lõpuks jõudis ta linna lähedale ühe kaevu juurde ja lasi seal kaamelitel põlvili laskuda. Käes oli õhtune aeg, kui naised käisid vett ammutamas. ¹² Sulane ütles: „Jehoova, mu isanda Aabrahami Jumal, mingu mu päev korda ja saagu mu isandale Aabrahamile osaks su truu armastus! ¹³ Ma seisan siin allika juures ja linnaelanike tütred tulevad välja vett ammutama. ¹⁴ Mingu nii, et noor naine, kellele ma ütlen: „Kalluta palun oma veeanumat, et võiksin juua,” ja kes vastab: „Joo ja ma joodan ka su kaameleid”, ongi see, kelle sa oled valinud oma teenijale Iisakile. Sellest ma tean, et sa oled mu isandale osutanud oma truud armastust.” ¹⁵ Ta polnud veel rääkimist lõpetanud, kui tuli Betueli+ tütar Rebeka, veeanum õlal. Betuel aga oli Aabrahami venna Naahori+ ja ta naise Milka+ poeg. ¹⁶ Neiu oli väga ilus, neitsi, veel mehest puutumata. Ta läks alla allikale, täitis veeanuma ja tuli siis üles tagasi. ¹⁷ Sulane jooksis talle vastu ja ütles: „Palun anna mulle oma anumast sõõm vett.” ¹⁸ Rebeka vastas: „Joo, mu isand.” Kohe tõstis ta anuma õlalt käe peale ja andis talle juua. ¹⁹ Olles talle juua andnud, ütles Rebeka: „Ma ammutan vett ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.” ²⁰ Siis tühjendas ta anuma kiiresti joogikünasse ning jooksis üha uuesti kaevule vee järele, kuni ta oli kõik tema kaamelid ära jootnud. ²¹ Kogu selle aja mees vaikis ja silmitses teda hämmastunult, mõeldes, kas Jehoova on lasknud ta teekonnal korda minna või mitte. ²² Kui siis kaamelid olid joonud, andis mees Rebekale kullast ninarõnga, mis kaalus pool seeklit*, ja kaks kuldkäevõru, mis kaalusid kümme seeklit*, ²³ ning sõnas: „Palun ütle mulle, kelle tütar sa oled? Kas su isamajas on ruumi, et võiksime seal ööbida?” ²⁴ Rebeka vastas: „Ma olen Naahori ja Milka poja Betueli+ tütar,”+ ²⁵ ja lisas: „Meil on õlgi ja küllalt sööta, ka ööbimispaik on olemas.” ²⁶ Siis laskus mees põlvili, kummardas Jehoova ees maani ²⁷ ja ütles: „Kiidetud olgu Jehoova, mu isanda Aabrahami Jumal, kelle truu armastus ja ustavus on mu isandaga! Jehoova on juhatanud mind mu isanda vendade juurde.” ²⁸ Neiu lahkus joostes, et jutustada sellest oma ema perele. ²⁹ Rebekal oli vend nimega Laaban.+ Laaban jooksis mehe juurde allikale, ³⁰ sest ta oli näinud oma õe Rebeka ninarõngast ja käevõrusid tema kätel ning kuulnud Rebekalt, mida mees oli talle rääkinud. Seepärast läkski Laaban mehele vastu: see oli veel kaamelitega allikal. ³¹ Laaban ütles: „Tule, sa Jehoova õnnistatu, miks sa siin väljas seisad! Ma olen maja valmis seadnud, samuti koha kaamelitele.” ³² Mees tuligi majja. Ta* rakendas kaamelid lahti, tõi neile õlgi ja sööta, ta tõi ka vett, et tema ja ta kaaslased saaksid jalgu pesta. ³³ Aga kui mehele toitu pakuti, ütles see: „Ma ei söö enne, kui olen rääkinud, mis mul on öelda.” Laaban lausus: „Räägi!” ³⁴ Siis ta ütles: „Ma olen Aabrahami sulane.+ ³⁵ Jehoova on mu isandat rohkelt õnnistanud ning teinud ta väga rikkaks. Ta on andnud talle lambaid ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja teenijannasid, kaameleid ja eesleid.+ ³⁶ Mu isanda naine Saara on veel vanas eas mu isandale poja sünnitanud+ ja mu isand annab oma pojale kõik, mis tal on.+ ³⁷ Mu isand võttis minult vande, öeldes: „Sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütreist, kelle maal ma elan,+ ³⁸ vaid sa pead minema mu isamajja ja mu suguvõsa+ juurde ning sealt mu pojale naise võtma.”+ ³⁹ Kuid ma küsisin oma isandalt: „Aga kui naine ei taha minuga kaasa tulla?”+ ⁴⁰ Tema vastas: „Jehoova, keda ma teenin,+ saadab sinuga oma ingli+ ja laseb su teekonnal korda minna ning sa pead võtma mu pojale naise minu suguvõsast ja mu isamajast.+ ⁴¹ Sa vabaned mulle antud vandest alles pärast seda, kui lähed mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle teda. Sel juhul oled sa vandest vaba.”+ ⁴² Kui ma täna allika juurde jõudsin, siis ütlesin: „Jehoova, mu isanda Aabrahami Jumal, kui sa nüüd lased mu teekonnal korda minna, siis mingu nii: ⁴³ ma seisan allika juures, ja olgu nii, et noor naine,+ kes tuleb vett ammutama ja kellele ma ütlen: „Palun luba mul oma anumast natuke vett juua,” ⁴⁴ ning kes vastab: „Joo ja ma ammutan vett ka su kaamelitele”, ongi naine, kelle Jehoova on valinud mu isanda pojale.”+ ⁴⁵ Ma polnud veel oma südames palvetamist lõpetanud, kui tuli Rebeka, anum õlal, ning läks alla allikale vett ammutama. Ma ütlesin talle: „Palun anna mulle juua.”+ ⁴⁶ Otsekohe tõstis ta anuma õlalt ning ütles: „Joo+ ja ma joodan ka su kaameleid.” Ma jõingi ning ta jootis ka kaameleid. ⁴⁷ Seejärel küsisin ma temalt: „Kelle tütar sa oled?” Ta vastas: „Naahori ja Milka poja Betueli tütar.” Siis ma panin talle ninarõnga ninna ja käevõrud käte ümber.+ ⁴⁸ Ma laskusin põlvili, kummardasin Jehoova ees maani ja kiitsin Jehoovat, oma isanda Aabrahami Jumalat,+ kes juhatas mind, et saaksin võtta oma isanda pojale naiseks isanda vennatütre. ⁴⁹ Nüüd aga öelge mulle, kas teie truu armastus ja ustavus on minu isandaga. Kui ei ole, öelge sedagi, et võiksin edasi otsida.”+ ⁵⁰ Laaban ja Betuel vastasid: „Meil pole midagi öelda, sest see asi on Jehoovalt. ⁵¹ Rebeka on sinu ees, võta ta ja mine. Ta saagu su isanda poja naiseks, nagu Jehoova on rääkinud.” ⁵² Kui Aabrahami sulane oli nende sõnu kuulnud, heitis ta Jehoova ette silmili maha. ⁵³ Siis võttis sulane välja hõbe- ja kuldasjad ja riided ning andis need Rebekale, samuti andis ta kalleid kingitusi tema vennale ja emale. ⁵⁴ Seejärel tema ja ta mehed sõid ja jõid koos nendega ning jäid sinna öömajale. Kui nad hommikul tõusid, ütles sulane: „Lubage mul nüüd minna oma isanda juurde.” ⁵⁵ Rebeka vend ja ema vastasid: „Jäägu neiu veel vähemalt kümneks päevaks meie juurde, siis võib ta minna.” ⁵⁶ Tema aga ütles neile: „Ärge pidage mind kinni, sest Jehoova on lasknud mu teekonnal korda minna. Lubage mul minna oma isanda juurde.” ⁵⁷ Nemad vastasid: „Kutsume neiu ja küsime tema enda käest.” ⁵⁸ Nad kutsusidki Rebeka ja küsisid temalt: „Kas sa tahad selle mehega kaasa minna?” Tema vastas: „Tahan küll.” ⁵⁹ Seejärel saatsid nad teele oma õe Rebeka+ ja tema amme*+ ning Aabrahami sulase ja tema mehed. ⁶⁰ Nad õnnistasid Rebekat ja ütlesid talle: „Õeke, tulgu sinust kümneid ja kümneid tuhandeid* ning sinu järeltulijad vallutagu oma vihameeste väravad*!”+ ⁶¹ Pärast seda istusid Rebeka ja tema teenijannad kaamelite selga ning järgnesid sulasele. Sulane võttis Rebeka kaasa ja lahkus. ⁶² Iisak elas Negevimaal.+ Kord, kui ta tuli Beer-Lahhai-Roi+ poolt, ⁶³ olles õhtu hakul jalutamas ja mõtisklemas,+ nägi ta kaameleid tulemas. ⁶⁴ Kui Rebeka Iisakit märkas, tuli ta kärmelt kaameli seljast maha ⁶⁵ ja küsis sulaselt: „Kes on see mees, kes meile vastu kõnnib?” Sulane vastas: „See on mu isand.” Siis võttis Rebeka loori ja kattis end. ⁶⁶ Sulane jutustas nüüd Iisakile kõigest, mis ta oli teinud. ⁶⁷ Pärast seda viis Iisak Rebeka oma ema Saara telki.+ Nii võttis ta Rebeka endale naiseks. Iisak hakkas teda armastama+ ja leidis oma ema kaotuse järel lohutust.+