Timoteos. See on esimene koht piiblis, kus Timoteost mainitakse. Kreeka nimi Timoteos tähendab „Jumala austaja”. Pole teada, millal sai Timoteosest kristlane. Tema juudist ema Eunike ja arvatavasti ka vanaema Loise õpetasid talle väiksest peale pühi tekste, st heebrea pühakirja. (2Ti 1:5; 3:15.) Eunikest ja Loisest said kristlased ilmselt siis, kui Paulus käis oma esimese misjonireisi ajal Lüstras. Timoteose isa oli kreeklane, mis tähendab, et tema vanemad võisid olla pärit Kreekast või et ta oli mingist muust kui juudi rahvusest. Nähtavasti polnud ta kristlane. 49. aasta lõpus või 50. aasta alguses käis Paulus teise misjonireisi ajal uuesti Lüstras, mis oli ilmselt Timoteose kodulinn. Selleks ajaks oli Timoteosest saanud tubli kristlane. „Temast rääkisid head nii Lüstra kui ka Ikoonioni vennad.” (Ap 16:2.) Ta võis siis olla hilises teismeeas või varastes 20-ndates, kuna Paulus ütles talle veel 10–15 aastat hiljemgi: „Keegi ei peaks suhtuma sinusse su nooruse tõttu üleolevalt.” (1Ti 4:12; ilmselt kirjutatud millalgi aastail 61–64.)

lõikas ta ümber. Paulus teadis, et kristlastel pole vaja lasta end ümber lõigata. (Ap 15:6–29.) Timoteos, kelle isa polnud juudi usku, oli ümber lõikamata. Kuna Paulus mõistis, et see võib häirida juute, kellele nad kuulutavad, soovitas ta Timoteosel lasta end ümber lõigata. Timoteos oli sellega nõus ning see näitab, et nad mõlemad elasid põhimõtte järgi, mida Paulus mainis hiljem kirjas korintlastele: „Juutidele olen ma otsekui juut, et võita juudid.” (1Ko 9:20.)

apostlid ja vanemad ... Jeruusalemmas. Nii nagu Iisraeli rahvast juhtisid vanemad, küpsed mehed, nii oli ka algkristlikul kogudusel juhtiv kogu, kuhu kuulusid apostlid ja Jeruusalemma koguduse vanemad. (Vt Ap 15:2 kommentaari.) Pärast seda, kui nad olid ümberlõikamise küsimuses otsuse langetanud, andsid nad sellest teada kõikidele kogudustele, kes tunnustasid seda vastuvaidlematult.

Aasia provintsis. Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Aasia”.

Jeesuse vaim. Mõeldakse ilmselt püha vaimu, mille Jeesus oli saanud Isalt. (Ap 2:33.) Koguduse peana juhtis Jeesus püha vaimu abil algkristlaste kuulutustööd ja näitas, kuhu neil tuleks oma jõupingutused suunata. Sel korral ei lasknud ta Paulusel ja tema reisikaaslastel Aasiasse ja Bitüüniasse minna. (Ap 16:6–10.) Hiljem aga läks kuulutustöö lahti ka nendes provintsides. (Ap 18:18–21; 1Pe 1:1, 2.)

rändasid läbi Müüsia. Sõna-sõnalt „möödusid Müüsiast”. Kreeka verb parérchomai (mööduma) võib tähendada ka läbi minemist. Kuna sadamalinn Troas asus Müüsias (piirkond Väike-Aasia loodeosas), pidid Paulus ja ta kaaslased sinna jõudmiseks Müüsiast läbi minema. Seega nad möödusid Müüsiast selles mõttes, et ei peatunud seal pikemalt kuulutustöö tegemiseks.

Makedoonia. Vt „Sõnaseletusi”.

me. Siiani on Luukas kirjutanud Apostlite tegude raamatus olevat jutustust kolmandas isikus. Kuid alates sellest salmist võtab ta kasutusele ka meievormi. Ta teeb seda nendes raamatu osades, kus ta räägib sündmustest, mille keskel ta ise oli. (Vt Ap 1:1 kommentaari ja „Apostlite tegude raamatu tutvustust”.) Luukas liitus Paulusega 50. aasta paiku Troases ja nad läksid koos Filippisse. Kui Paulus Filippist lahkus, ei läinud Luukas koos temaga. (Ap 16:10–17, 40; vt Ap 20:5 ja 27:1 kommentaari.)

head sõnumit kuulutama. Vt Ap 5:42 kommentaari.

Filippisse. Algselt oli selle linna nimi Krenides. Makedoonia kuningas Philippos II (Aleksander Suure isa) võttis selle traaklastelt 4. sajandi keskpaiku e.m.a ja nimetas selle enda järgi Filippiks. Linna lähedal olid rikkalikud kullakaevandused. Samuti vermiti Philippose nime ja kujutisega kuldmünte. Umbes aastal 168 e.m.a alistas Rooma konsul Lucius Aemilius Paulus viimase Makedoonia kuninga Perseuse ning vallutas Filippi ja selle ümberkaudsed alad. Aastal 146 e.m.a hakkas kogu Makedoonia kuuluma ühte Rooma provintsi. Aastal 42 e.m.a toimus Filippi linna all lahing, milles Octavianus ja Marcus Antonius lõid Julius Caesari tapjate Brutuse ja Cassiuse vägesid. Selle suure võidu mälestuseks tegi Octavianus Filippist Rooma koloonia. Hiljem, kui Rooma senat andis Octavianusele keiser Augustuse tiitli, pani ta linnale nimeks Colonia Augusta Julia Philippensis. (Vt lisa B13.)

jõe. Paljud õpetlased peavad siin salmis mainitud jõge Gangiteseks, mis asub 2,4 km Filippist läänes, kaugemal, kui hingamispäeval tohtis minna. Kuna Filippi oli sõjaväeline asula, võis juutidel olla keelatud ehitada sinna oma sünagoogi ja linnas jumalateenistuseks koguneda ning seetõttu pidid nad kogunema kusagil kaugemal. Teised jällegi peavad seda jõge Krenideseks, mis asub linnale lähemal kui Gangites ja mida kohalikud kutsuvad Lüüdia jõeks. Kuna aga Krenidese lähedalt on leitud Rooma-aegseid haudu ja kuna see piirkond polnud kuigi privaatne, pole osa õpetlaste meelest tõenäoline, et seal oleks olnud palvetamiskoht. On ka arvatud, et juudid kogunesid Neapolise värava lähedal, kus on praegu ärakuivanud jõesäng ja kuhu 4. või 5. sajandil ehitati mitu kirikut, mälestamaks Pauluse külaskäiku Filippi linna.

palvetamiskoht. Kuna Filippi oli sõjaväeline asula, võis juutidel olla keelatud ehitada sinna oma sünagoogi. Võimalik ka, et linnas polnud kümmet juudi meest, mis oli vajalik sünagoogi rajamiseks.

naine nimega Lüüdia. Lüüdiat mainitakse ainult siin ja tekstis Ap 16:40. Mõned õpetlased peavad nime Lüüdia hüüdnimeks (mis tähendab „lüüdialanna”), kuid on tõendeid, mis näitavad, et Lüüdia oli pärisnimi. Lüüdia ja tema majarahvas said kristlasteks umbes aastal 50 Filippis. Nii olid nad Euroopas esimeste seas, kes tänu Pauluse kuulutustööle kristluse vastu võtsid. Lüüdia, kes oli tõenäoliselt vallaline või lesk, sai tänu oma külalislahkusele veeta aega koos misjonäride Pauluse, Siilase ja Luukaga. (Ap 16:15.)

purpurimüüja. Lüüdia müüdavate kaupade hulgas võisid olla purpursed kangad, rõivad, seinavaibad, purpurne värvaine jms. Lüüdia oli pärit Tüatiira linnast, mis paiknes Väike-Aasia lääneosas asuvas Lüüdia piirkonnas. Filippist leitud raidkiri kinnitab, et selles linnas tegutses purpurimüüjate ühendus. Nii Lüüdia piirkonna kui ka selle naaberalade elanikud olid olnud mainekad purpuriga värvijad juba Homerose ajast (9. või 8. saj e.m.a). Lüüdia amet eeldas korraliku kapitali olemasolu, samuti oli tal suur maja, kus ta sai majutada nelja meest: Paulust, Siilast, Timoteost ja Luukat. Sellest võib järeldada, et ta oli edukas ärinaine ja üpris heal järjel. Tekstis Ap 16:15 mainitud majarahvas võisid olla tema sugulased või siis tema orjad ja teenijad. Paulus ja Siilas läksid enne Filippist lahkumist Lüüdia poole, kus nende usukaaslased koos olid. See annab alust arvata, et esimesed Filippi kristlased hakkasidki kogunema Lüüdia majas. (Ap 16:40.)

Jehoova avas tema südame. Lüüdia kohta öeldakse, et ta oli jumalakartlik naine, mis näitab, et ta võis olla omaks võtnud juudi usu. (Ap 13:43.) Hingamispäeval oli ta koos teiste naistega jõe-äärses palvetamiskohas väljaspool Filippit. (Ap 16:13.) Võimalik, et Filippis polnud kuigi palju juute ega ka sünagoogi. Lüüdia võis juudi usuga tutvust teha oma kodulinnas Tüatiiras, kus oli suur juudi kogukond, kellel oli oma kooskäimiskoht. Jehoova pani tähele, et Lüüdia kuulab huviga, mida Paulus räägib, ja avas tema südame. (Vt lisa C3 sissejuhatust; Ap 16:14.)

Jehoovale ustav. Nagu öeldakse eelmise salmi kommentaaris, võis Lüüdia olla omaks võtnud juudi usu. Jeesus Kristusest oli ta Pauluselt alles äsja kuulnud, seega polnud tal veel olnud võimalust tõendada, et ta on ustav Jeesusele. Seepärast on loogiline, et Lüüdia pidas silmas ustavust Jehoovale, Jumalale, keda ta juba teenis. (Vt lisa C3 sissejuhatust; Ap 16:15.)

ennustamise deemon. Sõna-sõnalt „püütoni vaim”. Python oli kreeka mütoloogias madu või draakon, kes valvas Delfi templit ja oraaklit. Kreeka sõna pýthon hakkas tähistama inimest, kes oskas ennustada tulevikku, ning ka vaimu, kes selle inimese kaudu rääkis. Hiljem hakkas see sõna tähendama kõhurääkijat. Siin salmis käib see aga deemoni kohta, kes tegi ühe teenijatüdruku suuteliseks tulevikku ennustama.

ennustamisega. Piibliaegadel väitsid nii nõidpreestrid, vaimude väljakutsujad kui ka astroloogid, et suudavad tulevikku ennustada. (3Mo 19:31; 5Mo 18:11.) Deemonit on piibli kreekakeelses osas seoses ennustamisega mainitud üksnes sel juhtumil Filippis. Deemonid töötavad vastu Jumalale ja neile, kes täidavad tema tahet. Seepärast pole üllatav, et Paulus ja Siilas said pärast tüdrukust deemoni väljaajamist ägeda tagakiusamise sihtmärgiks. (Ap 16:12, 17–24.)

turuväljakule. Kr agorá. Võib tõlkida ka „agoraale”, „foorumile”. Vastav kreeka sõna käib Vana-Lähis-Ida ning Vana-Kreeka ja -Rooma linnaväljakute kohta, kus kaubeldi ja peeti rahvakoosolekuid. Sellest, mis juhtus Filippis, tuleb välja, et turuväljakutel käsitleti ka kohtuasju. Filippis tehtud väljakaevamistel on ilmsiks tulnud, et linnast läbi kulgeva Via Egnatia kõrval oli suur turuplats. (Vt Mt 23:7 ja Ap 17:17 kommentaari.)

linnajuhtide. Kr strategós. Võib tõlkida ka „preetorite”. Vastavat kreeka sõna kasutatakse siin Rooma koloonia Filippi kõrgeimate ametnike kohta. Nende vastutusalasse kuulusid korravalve, rahanduspoliitika, seadusrikkujate üle kohtupidamine ja neile karistuse määramine.

me oleme roomlased. Filippi oli Rooma koloonia. Selle elanikel oli palju privileege, võimalik et isegi Rooma kodakondsus, ehkki neil polnud ilmselt kõiki kodanikuõigusi. See võib selgitada, miks sealsed elanikud näisid olevat Roomale nii lojaalsed. (Vt Ap 16:12 kommentaari.)

Jehoova sõna. Vt Ap 8:25 kommentaari ja lisa C3 sissejuhatust; Ap 16:32.

ristiti viivitamata. Kuna vangivalvur ja ta majarahvas ei olnud juudid, polnud neil ilmselt kuigi palju teadmisi juudi pühakirjast. Pärast seda, kui Paulus ja Siilas olid vangivalvurile öelnud, kui tähtis on Jeesusesse uskuda, „rääkisid nad talle ja kogu ta majarahvale Jehoova sõna”. (Ap 16:31, 32.) Kahtlemata tegid nad seda üpris põhjalikult. Tänu sellele hakkasid nood Jumalasse uskuma. (Ap 16:34.) Seepärast oli igati sobiv nad viivitamata ristida. Tekst Ap 16:40 näitab, et Luukas ei lahkunud Filippist koos Pauluse ja Siilasega. (Vt Ap 16:10 kommentaari.) Arvatavasti jäi ta sinna selleks, et aidata vastristitud kristlastel usus kasvada.

teenrid. Vastav kreeka sõna rhabdúchos tähendab sõna-sõnalt „malgakandja”. Selle ladinapärane vaste on „liktor”. Liktorid olid Rooma preetori (linnajuhi) teenrid, kelle ülesanne oli saata teda avalikkuse ees ja viia ellu tema korraldusi. Nad olid sisuliselt korravalvurid, kuid nad ei tegutsenud iseseisvalt, vaid olid alati preetori läheduses ja käsutuses.

me oleme Rooma kodanikud. Võib tõlkida ka „me oleme roomlased”. Paulus ja ilmselt ka Siilas olid Rooma kodanikud. Rooma seadus sätestas, et riigi kodanikul on alati õigus nõuetekohasele kohtumõistmisele ja et teda ei tohi kunagi ilma süüdi mõistmata avalikult karistada. Rooma kodakondsus tagas inimesele teatud õigused ja privileegid kogu impeeriumis. Rooma kodanik pidi alluma pigem Rooma kui provintsilinnade seadustele. Süüdistuse korral võis ta nõustuda, et tema üle mõistetakse kohut kohalike seaduste alusel, kuid samas jäi talle õigus taotleda Rooma kohtu ette minekut. Surmanuhtlusega karistatava kuriteo korral oli tal õigus esitada apellatsioon keisrile. Paulus kuulutas head sõnumit kogu Rooma impeeriumis. Oma kodanikuõigusi kasutas ta ära kolmel ülestähendatud juhtumil. Esimest korda teeb ta seda siinsamas Filippis, kus ta annab linnajuhtidele teada, et need on teda pekstes tema õigusi rikkunud. (Kahe teise juhtumi kohta vt Ap 22:25 ja 25:11 kommentaari.)