Hesekiel 33:1–33
33 Mulle tuli Jehoovalt sõnum:
2 „Inimesepoeg, räägi oma rahva poegadega+ ja ütle neile:„Kui ma toon maa kallale mõõga+ ja kogu selle maa rahvas paneb ühe mehe endale vahimeheks
3 ning kui see, nähes mõõka maa kallale tulemas, puhub sarve ja hoiatab rahvast,+
4 aga see, kes kuuleb sarvehäält, ei võta hoiatust kuulda+ ning mõõk tuleb ja võtab talt elu, siis tuleb ta veri tema enda pea peale.+
5 Ta küll kuulis sarvehäält, kuid ei võtnud hoiatust kuulda. Tema veri tuleb ta enda peale. Kui ta oleks hoiatust kuulda võtnud, oleks ta eluga pääsenud.
6 Aga kui vahimees näeb mõõka tulemas, kuid ei puhu sarve+ ega hoiata rahvast, ning mõõk tuleb ja võtab kelleltki elu, siis see inimene sureb oma süü pärast, kuid tema verd nõuan ma vahimehe käest*.”+
7 Inimesepoeg, ma olen määranud su Iisraeli soole vahimeheks. Kui sa kuuled sõna mu suust, pead sa neid minu nimel hoiatama.+
8 Kui ma ütlen jumalatule: „Sina, jumalatu, pead surema!”,+ kuid sina ei räägi ega hoiata jumalatut, et ta muudaks oma eluviisi, siis ta küll sureb kui jumalatu oma süü pärast,+ kuid tema verd ma nõuan sinu käest.
9 Aga kui sa manitsed jumalatut pöörduma oma teelt, kuid tema ei muuda oma eluviisi, siis ta sureb enda süü tõttu,+ sina aga oled päästnud oma elu.+
10 Inimesepoeg, lausu Iisraeli soole: „Te ütlete: „Meie üleastumised ja patud lasuvad raskelt meie peal, nii et me hääbume.+ Kuidas me siis võiksime elama jääda?””+
11 Ütle neile: „Nii tõesti, kui ma elan, lausub kõrgeim valitseja Jehoova, ei tunne ma heameelt jumalatu surmast,+ vaid hoopis sellest, kui jumalatu pöördub oma teelt+ ja jääb elama.+ Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt,+ sest miks peaksite surema, oh, Iisraeli sugu?”+
12 Inimesepoeg, ütle oma rahva poegadele: „Õiget ei päästa tema õigus, kui ta mässama hakkab,+ ja jumalatut ei pane ta kurjus langema, kui ta oma kurjusest ära pöördub.+ Ükski õige ei jää oma õiguse pärast elama päeval, mil ta pattu teeb.+
13 Kui ma ütlen õigele: „Sa jääd elama”, tema aga loodab oma õigusele ja teeb kurja,+ siis ei mäletata enam ühtki tema õiget tegu, vaid ta sureb selle kurja pärast, mis ta tegi.+
14 Kui ma ütlen jumalatule: „Sa pead surema”, tema aga pöördub ära oma pattudest ning teeb, mis õige ja õiglane+ —
15 kui see jumalatu tagastab pandi,+ hüvitab röövitu+ ning järgib elutähtsaid seadusi ega tee kurja —, siis ta jääb elama,+ ta ei sure.
16 Ühtki tema pattu ei tuletata meelde.+ Kuna ta teeb, mis õige ja õiglane, jääb ta elama.”+
17 Ometi ütleb su rahvas: „Jehoova tee pole õige.” Tegelikult pole nende endi tee õige.
18 Kui õige hülgab oma õiguse ja teeb kurja, peab ta selle pärast surema.+
19 Aga kui jumalatu pöördub ära oma kurjusest ning teeb, mis õige ja õiglane, siis jääb ta tänu sellele elama.+
20 Ometi te ütlete: „Jehoova tee pole õige.”+ Ma mõistan teist igaühe üle kohut tema enda teede kohaselt, oh, Iisraeli sugu.”
21 Meie pagenduse kaheteistkümnenda aasta kümnenda kuu viiendal päeval tuli minu juurde üks Jeruusalemmast pääsenu+ ja ütles: „Linn on hävitatud!”+
22 Aga enne selle pääsenu tulekut, eelmisel õhtul, oli tulnud mu peale Jehoova käsi ja Jumal oli avanud mu suu, enne kui see mees hommikul minu juurde tuli. Mu suu oli avanenud ja ma polnud enam tumm.+
23 Siis tuli mulle Jehoovalt sõnum:
24 „Inimesepoeg, need, kes elavad Iisraelimaal keset varemeid,+ ütlevad: „Aabraham oli üksi, ometi sai ta selle maa endale.+ Meid on aga palju, pole kahtlustki, et see maa on antud meile.”
25 Seepärast ütle neile: „Nii lausub kõrgeim valitseja Jehoova: „Te sööte liha koos verega,+ te tõstate silmad oma jäledate ebajumalate poole ja valate verd.+ Miks peaks see maa siis teile kuuluma?
26 Te loodate oma mõõgale,+ teete jäledusi ja rüvetate igaüks ligimese naist.+ Miks peaks see maa siis teile kuuluma?””+
27 Ütle neile: „Nii lausub kõrgeim valitseja Jehoova: „Nii tõesti, kui ma elan, langevad mõõga läbi kõik, kes elavad keset varemeid. Kes on väljal, need annan ma metsloomadele roaks, ja kes on kindlustes ja koobastes, need surevad haigusesse.+
28 Ma teen sellest maast täieliku tühermaa+ ning selle uhkus ja jõud kaovad. Iisraeli mäed jäävad tühjaks,+ mitte keegi ei käi enam sealtkaudu.
29 Neil tuleb tunnistada, et mina olen Jehoova, kui ma muudan selle maa täielikuks tühermaaks+ kõigi nende jäleduste pärast, mis nad on teinud.””+
30 Inimesepoeg, sinu rahvas räägib sinust omavahel müüride ääres ja majade ustel.+ Nad ütlevad üksteisele, igaüks oma vennale: „Lähme kuulame, mida Jehoova räägib!”
31 Nad kogunevad sinu juurde ja istuvad su ees nagu minu rahvas ikka. Nad kuulavad sinu sõnu, kuid ei tee nende järgi.+ Oma suuga nad meelitavad sind, kuid* nende süda himustab ahnelt ebaausat tulu.
32 Sa oled neile kui armastuslaul, kaunihäälselt lauldud ja keelpillidel osavalt mängitud. Nad kuulevad su sõnu, aga ükski ei tee nende järgi.
33 Aga kui see täide läheb — ja see läheb täide —, siis tuleb neil tunnistada, et nende keskel on olnud prohvet.”+
Allmärkused
^ Võib tõlkida ka „ma pean vahimeest tema surma eest vastutavaks”.
^ Võib tõlkida ka „oma suuga nad kõnelevad himuralt ja”.