Iiob 7:1–21
7 Eks ole sureliku inimese elu maa peal nagu sunnitöö,tema päevad justkui palgalise päevad?+
2 Otsekui ori igatseb ta varju,nagu palgaline ootab ta oma tasu.+
3 Nii on saanud mu osaks tühised kuud,mulle on määratud vaevaööd.+
4 Pikali heites ma küsin: „Millal saan tõusta?”+Aga öö muudkui venib, ma visklen rahutult koiduni.
5 Mu ihu katavad vaglad ja mullakamar,+mu nahk on kärnas ja mädaneb.+
6 Mu päevad on kiiremad kui kuduja süstik,+need lõppevad lootuseta.+
7 Pea meeles, et mu elu on tuul,+ei näe mu silmad enam õnne.
8 Silm, mis mind praegu vaatab, peagi mind enam ei näe.Su silmad otsivad mind, aga ma olen läinud.+
9 Otsekui pilv hajub ja kaob,nii ei tule ka see, kes läheb alla surmavalda, sealt tagasi üles.+
10 Ta ei naase enam oma majja,tema kodupaik unustab ta.+
11 Seepärast ma ei keelagi oma huuli.Ma räägin oma vaimu ahastuses,kaeblen hinge kibeduses.+
12 Kas ma olen meri või mereelukas,et sead valve mu üle?
13 Kui ma mõtlen: „Mu säng lohutab mind,mu voodi leevendab mu piina”,
14 siis kohutad sa mind unenägudega,hirmutad nägemustega.
15 Ma parem lämbuksin,pigem sureksin, kui elaksin edasi sellises kehas.+
16 Ma põlgan oma elu,+ ma ei taha enam elada!Jäta mind, sest mu päevad on vaid kui hingeõhk.+
17 Mis on surelik inimene, et sa temast hoolidja pöörad talle tähelepanu?+
18 Miks uurid teda igal hommikul,paned proovile igal silmapilgul?+
19 Miks ei pööra sa minult oma pilkuega jäta mind rahule isegi neelatamise ajaks?+
20 Kui olengi pattu teinud, siis kuidas saaksin sellega sinule kahju teha, sa inimkonna jälgija?+Miks oled valinud mu oma märklauaks?Kas olen saanud sulle koormaks?
21 Miks ei andesta sa mu üleastumistega unusta mu eksimust?Peagi ma langen ju põrmu,+sa otsid mind, kuid mind pole enam.”