piitsutada. Postil hukkamisele eelnes tavaliselt piitsutamine. Pärast seda kui Pilatus andis järele juutide nõudmisele Jeesus hukata ja Barabas vabastada, andis ta käsu Jeesust piitsutada. (Mt 20:19; 27:26.) Kõige kohutavam vahend, mida piitsutamisel kasutati, oli flagellum. See koosnes kepi külge kinnitatud nööridest või nahkrihmadest. Raskustena kinnitati nende külge teravad luukillud või metallitükid, et piitsutamine oleks piinarikkam.

okaskrooni. Vt Mr 15:17 kommentaari.

riietasid ta purpurrüüsse. Vt Mr 15:17 kommentaari.

Ole tervitatud. Vt Mt 27:29 kommentaari.

Siin ta on! Võib tõlkida ka „Näe! Siin ta on!”. Ehkki Jeesus on läbi pekstud ja haavatud, paistab tema olekust vaikne väärikus ja rahu. Võib arvata, et Pilatuski paneb seda tähele, sest tema sõnad näivad peegeldavat ühteaegu lugupidamist ja kaastunnet. Vulgatas on Pilatuse sõnad tõlgitud fraasiga ecce homo, mis on olnud ka paljude maalide teemaks. Mõnedele kuulajatele, kes tundsid piibli heebreakeelset osa, võis seepeale meenuda messia kohta öeldu tekstis Sak 6:12: „Siin on mees, kelle nimi on Võsu.”

Meil on seadus. Nähes, et nende poliitilised süüdistused ei kanna vilja, paljastavad juudid oma tõelise ajendi: nad süüdistavad Jeesust jumalateotuses. Seda heitsid nad Jeesusele ette ka varem sanhedrini ees, kuid Pilatus kuuleb seda esimest korda.

ülalt. Võib tõlkida ka „taevast”. Kreeka sõna ánothen on vastega „ülalt” tõlgitud siin ja tekstides Jk 1:17; 3:15, 17. Sama sõna esineb ka tekstides Joh 3:3, 7, kus seda võib tõlkida nii sõnaga „ülalt” kui ka sõnaga „uuesti”. (Vt Joh 3:3 kommentaari.)

sellel, kes mind sinu kätte andis. Tõenäoliselt ei pea Jeesus silmas ühtegi konkreetset inimest, vaid kõiki, kes on mingil moel süüdi tema peatses hukkamises. Nende hulgas olid Juudas Iskariot, peapreestrid ja kogu sanhedrin ning isegi rahvahulgad, kes lasid end veenda Barabast vabaks küsima. (Mt 26:59–65; 27:1, 2, 20–22; Joh 18:30, 35.)

keisri sõber. Seda ametlikku aunimetust kandsid sageli Rooma impeeriumi maavalitsejad. Selles salmis ei pidanud juudi usujuhid ilmselt silmas ametlikku tiitlit. Nad andsid mõista, et Pilatust võidakse süüdistada selles, et ta vaatab riigireetmisele läbi sõrmede. Tol ajal oli Rooma keisriks Tiberius, mees, keda teati hukkavat igaühe, keda ta kahtlustas ebalojaalsuses, ka kõrged riigiametnikud polnud erandiks. Näiteks kandis tiitlit „keisri sõber” Lucius Aelius Sejanus, kes oli pretoriaanide väeüksuse ülem ja tähtsuselt teine isik Tiberiuse järel. Pilatusel olid Sejanusega head suhted. Kogu oma võimuloleku aja toetas ja kaitses Sejanus Pilatust. Ent aastal 31 pöördus Tiberius Sejanuse vastu, süüdistas teda mässu õhutamises ning lasi tema ja paljud ta toetajad hukata. Kui Jeesus Pilatuse ette toodi, ei olnud sellest vahejuhtumist kuigi kaua möödas. Seega teadis Pilatus, et kui saduserid tema peale kaebaksid ja süüdistaksid teda selles, et ta pole keisri sõber, oleks tema elu ohus. Pilatus ei tahtnud juute rohkem ärritada, et vältida võimalikku süüdistust ebalojaalsuses. Niisiis paistab, et hirm keisri ees oli üks põhjus, miks Pilatus mõistis surma mehe, kelle ta teadis olevat süütu.

keisrile. Vt Mt 22:17 kommentaari.

kohtujärjele. Vt Mt 27:19 kommentaari.

Kivipõrandaks. Heebrea keeles nimetati seda kohta Gabbataks. Selle heebrea sõna päritolu pole teada, võimalik et see tähendab küngast, kõrgendikku või avatud paika. Selle kreeka vaste Lithóstroton osutab kivisillutisele, mis võis olla kaunistatud. Mõned õpetlased on seisukohal, et tegemist oli mosaiigiga. Selle koha asupaik pole teada. Osa õpetlasi arvab, et see asus Herodes Suure palee ees.

heebrea keeles. Vt Joh 5:2 kommentaari.

ettevalmistuspäev. Nii nimetati iganädalasele hingamispäevale eelnevat päeva, mil juudid tegid ettevalmistusi hingamispäevaks. (Vt Mr 15:42 kommentaari.) Johannes ütleb, et see oli paasapüha ettevalmistuspäev. Siin salmis räägitakse 14. niisani hommikust, päevast, mil Jeesuse üle kohut mõisteti ja ta hukati. Paasapüha algas eelmisel õhtul ja nagu näitavad teised evangeeliumid, sõi Jeesus apostlitega tol õhtul paasatoitu. (Mt 26:18–20; Mr 14:14–17; Lu 22:15.) Jeesus järgis täielikult Moosese seadust, sealhulgas nõuet pidada 14. niisanil paasapüha. (2Mo 12:6; 3Mo 23:5.) Miks nimetab Johannes seda päeva siis paasapüha ettevalmistuspäevaks? Juudid tegid sel ajal ettevalmistusi seitsmepäevaseks hapnemata leibade pühaks, mis algas järgmisel päeval, ja kuna need pühad olid järjestikku, viidati vahel neile mõlemale kui paasapühale. (Lu 22:1.) 14. niisanile järgnev päev oli alati hingamispäev, ükskõik mis nädalapäevale see ka ei sattunud. (3Mo 23:5–7.) 33. aastal sattus see tavalise hingamispäevaga samale päevale, mistõttu nimetati seda „suureks hingamispäevaks”. (Vt Joh 19:31 kommentaari.)

umbes kuues tund. St umbes kell 12 päeval. (Vt Mr 15:25 kommentaari, kus selgitatakse näilist vasturääkivust Johannese ja Markuse evangeeliumi vahel; Markuse sõnul löödi Jeesus postile kolmandal tunnil.)

Oma piinaposti kandes. Johannese sõnul kandis Jeesus ise oma piinaposti. Teised evangeeliumid aga ütlevad, et piinaposti sunniti kandma Küreenest pärit Siimonit. (Mt 27:32; Mr 15:21; Lu 23:26.) Vahel räägib Johannes mõnest sündmusest kokkuvõtlikult ega maini üksikasju, mis olid juba kirjas teistes evangeeliumites.

piinaposti. Vt Mt 27:32 kommentaari.

Pealuuks. Vastav kreeka väljend on kraníu tópon, mis on tõlge heebrea sõnast gólgota. (Vt selle salmi kommentaari Kolgataks ja Joh 5:2 kommentaari, kust leiab infot heebrea keele kohta.)

Kolgataks. Tuleneb heebrea sõnast, mis tähendab „pealuu”. (Vrd tekstidega Koh 9:53 ja 2Ku 9:35, kus heebrea sõna gulgólet on tõlgitud vastetega „kolju” ja „pealuu”.) Jeesuse ajal oli Kolgata väljaspool Jeruusalemma müüre. Selle täpne asukoht pole teada, kuid mõnede õpetlaste meelest võis see olla seal, kus praegu on Püha Haua kirik. (Vt lisa B12.) Piibel ei ütle, et Kolgata asus künkal, aga mainib, et mõned jälgisid hukkamist eemalt. (Mr 15:40; Lu 23:49.)

piinaposti. Võib tõlkida ka „hukkamisposti”. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post”, „Piinapost”.)

heebrea. Vt Joh 5:2 kommentaari.

ladina. Ladina keelt mainitakse piiblis vaid siin. Jeesuse päevil polnud ladina keel Iisraelis rahvakeel. Seda kasutasid peamiselt Rooma võimud, mistõttu võib ladina keelt kohata paljudes ametlikes tekstides. See, et tol ajal oli Iisraelis kasutusel mitu keelt, selgitab, miks lasi Pilatus kinnitada piinaposti külge tahvli, kus oli Jeesuse süüdistus ladina, heebrea ja kreeka (koinee) keeles. (Joh 19:19.) Piibli kreekakeelses osas on mitmeid sõnu ja väljendeid, mis pärinevad ladina keelest. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Ladina keel” ja „Markuse evangeeliumi tutvustust”.)

jagasid nad tema pealisriided. Vt Mt 27:35 kommentaari.

ema õde. Vt Mr 15:40 kommentaari.

Kloopase. See nimi esineb piiblis ainult siin. Paljud õpetlased arvavad, et Kloopas on sama kes Alfeus, keda mainitakse tekstides Mt 10:3; Mr 3:18; Lu 6:15 ja Ap 1:13. Piibliajal oli üsna tavapärane, et inimest tunti kahe nime järgi. (Vrd Mt 9:9; 10:2, 3; Mr 2:14.)

jüngrit, keda ta armastas. St jüngrit, keda Jeesus eriliselt armastas. See on teine viiest kohast, kus mainitakse jüngrit, keda Jeesus armastas, kes oli talle armas. (Joh 13:23; 20:2; 21:7, 20.) Arvatakse, et tegu oli apostel Johannesega. (Vt Joh 13:23 kommentaari.)

ütles ta sellele jüngrile: „Näe, su ema.” Jeesus armastas oma ema Maarjat, kes oli tol ajal ilmselt juba lesk, ja seepärast andis ta apostel Johannesele ülesande oma ema eest hoolitseda. (Vt Joh 13:23 kommentaari.) Kahtlemata ei mõelnud Jeesus mitte ainult Maarja ainelistele vajadustele, vaid ka vaimsele heaolule. Apostel Johannes oli oma usku juba tõendanud, kuid pole teada, kas Jeesuse vennad sel ajal temasse uskusid. (Mt 12:46–50; Joh 7:5.)

hapu veiniga. Vt Mt 27:48 kommentaari.

iisopivarre. Kreeka sõna hýssopos, mille traditsiooniline vaste on „iisop”, esineb piiblis ainult siin ja tekstis Heb 9:19. Õpetlaste seas puudub üksmeel, millist taime selles salmis mõeldakse. Mõned arvavad, et see on sama mis piibli heebreakeelses osas mainitud iisop, mis arvatakse olevat majoraan (Origanum maru; Origanum syriacum). (3Mo 14:2–7; 4Mo 19:6, 18; L 51:7.) Selle iisopiga määrisid iisraellased enne Egiptusest lahkumist paasatalle verd ukse pealispuule ja mõlemale uksepiidale. (2Mo 12:21, 22.) Kuna paasapüha pidamisel kasutati iisopit, oli see ilmselt käepärast ka Jeesuse hukkamise ajal. Teised arvavad, et majoraani vars ei ole nii tugev, et sinna saaks kinnitada veiniga immutatud käsna, või et see ei ole piisavalt pikk, et see oleks ulatunud Jeesuse suuni. Mõned on seisukohal, et tegu oli ikkagi majoraaniga ja majoraanikimp oli kinnitatud rookepi külge. Ka tekstid Mt 27:48 ja Mr 15:36 ütlevad, et hapu veiniga immutatud käsn pandi rookepi otsa.

suri. Sõna-sõnalt „andis ära vaimu”. Võib tõlkida ka „lakkas hingamast”. Vaim (kr pneúma) tähendab siin hingeõhku või elujõudu ja seda annab mõista ka paralleeltekstides Mr 15:37 ja Lu 23:46 kasutatud kreeka verb ekpnéo (välja hingama; viimast hingetõmmet tegema). Arvatakse ka, et kreeka väljend „andis ära” tähendab, et Jeesus loobus ellujäämise nimel võitlemast, kuna ta oli lõpule viinud kõik, milleks ta oli maa peale tulnud. Ta „tühjendas oma hinge surmani”. (Jes 53:12; Joh 10:11.)

ettevalmistuspäev. Nii nimetati iganädalasele hingamispäevale eelnevat päeva, mil juudid valmistasid toitu hingamispäevaks ja lõpetasid muud tööd, mis tuli enne hingamispäeva ära teha. Kõnealusel juhul langes ettevalmistuspäev 14. niisanile. (Mr 15:42; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Ettevalmistuspäev”.) Moosese seaduse järgi ei tohtinud surnukeha jääda ööseks posti külge rippuma, vaid tuli matta samal päeval. (5Mo 21:22, 23; vrd Jos 8:29; 10:26, 27.)

see oli suur hingamispäev. 15. niisan, päev pärast paasapüha, oli alati hingamispäev, hoolimata sellest, millisele nädalapäevale see sattus. (3Mo 23:5–7.) Kui see langes kokku tavalise hingamispäevaga (juudi nädala seitsmenda päevaga, mis algas reedel pärast päikeseloojangut ja kestis kuni laupäeva päikeseloojanguni), oli tegemist suure hingamispäevaga. Selline hingamispäev järgnes Jeesuse surmapäevale, mis oli reede. Aastatel 31–33 langes 14. niisan reedele ainult aastal 33. See kinnitab järeldust, et Jeesus suri 14. niisanil aastal 33.

jalad murtaks. Ladina keeles kandis see tava nime crurifragium. See oli julm karistusviis ja seda tehti ilmselt selleks, et kiirendada hukkamõistetute surma. Postile löödutel oli raske hingata. Kui nende jalad murti, ei saanud nad end hingamiseks sirutada ja lämbusid.

Ühtki tema luud ei murta. See on tsitaat tekstist L 34:20. Kui Jehoova seadis sisse paasapüha, ütles ta, et ohvrilooma (lamba või kitse) ühtki luud ei tohi murda. (2Mo 12:46; 4Mo 9:12.) Paulus nimetas Jeesust meie paasatalleks ja ka Jeesuse luid ei murtud. (1Ko 5:7; vt Joh 1:29 kommentaari.) Ennustus tekstis L 34:20 täitus, kuigi Rooma sõduritel oli tavaks postile löödute jalad murda, ilmselt selleks, et nende surma kiirendada. (Vt Joh 19:31 kommentaari.) Sõdurid murdsid Jeesuse kõrval olevate kurjategijate jalad, kuid mitte tema omad, sest nad nägid, et Jeesus oli juba surnud. Selle asemel torkas üks sõdur odaga tema küljesse. (Joh 19:33, 34.)

Joosep. Vt Mr 15:43 kommentaari.

Arimaatiast. Vt Mt 27:57 kommentaari.

juute. Mõeldakse ilmselt juudi usujuhte. (Vt Joh 7:1 kommentaari.)

Nikodeemos. Ainult Johannes mainib, et Nikodeemos aitas Joosepil Arimaatiast Jeesuse surnukeha matmiseks ette valmistada. (Vt Joh 3:1 kommentaari.)

segu. Mõnes käsikirjas on siin öeldud „rulli”, ent varased ja usaldusväärsed käsikirjad toetavad põhitekstis olevat vastet.

mürri. Vt „Sõnaseletusi”.

aaloe. Nii nimetatakse piiblis puud, millest saadi lõhnaainet. (L 45:8; Õp 7:17; Ül 4:14.) Aaloepulbrit ja mürri kasutati surnukehade matmiseks ettevalmistamisel, ilmselt selleks, et peita lagunemise lehka. Enamik piiblikommentaatoreid on seisukohal, et piiblis mainitud aaloe on malakka kotkapuu (Aquilaria agallocha), mis kasvab praegu peamiselt Indias ja selle naabruses. Puu võib kasvada kuni 30 m kõrguseks. Selle tüves ja okstes leidub rohkelt vaiku ja õli, millest saadakse väärtuslikku lõhnaainet. Kõige aromaatsem on puu pehkides ja seetõttu maeti puit vahel maha, et pehkimisprotsessi kiirendada. Pehkinud puit jahvatati pulbriks ja seda müüdi „aaloe” nime all. Mõned õpetlased arvavad, et selles salmis mõeldakse aaloe all harilikku aaloed (Aloe vera), mida kasutatakse selle tervendavate omaduste, mitte lõhna pärast.

naela. Kr lítra. Tegemist on arvatavasti Rooma naelaga (ld libra), mis võrdub 327 g. Seega kaalus siin mainitud segu ligi 33 kg. (Vt lisa B14.)

haud. Vt Mt 27:60 kommentaari.