Samaaria. Piirkond Rooma impeeriumis, kust Jeesus vahel läbi rändas. Selle täpsed piirid pole teada, kuid sellest põhja jäi Galilea ja lõunasse Juudamaa. See asus Jordani jõe ja Vahemere rannikutasandike vahel. Suurem osa Samaariast asus endiste Efraimi suguharu ja poole Manasse suguharu aladel. Kui Jeesus käis Jeruusalemmas, rändas ta aeg-ajalt läbi Samaaria. (Joh 4:3–6; Lu 9:51, 52; 17:11.) Ta ei lubanud aga apostlitel Samaaria linnades kuulutada, kuna nende peamine ülesanne oli minna „Iisraeli soo eksinud lammaste juurde” ehk kuulutada juutidele. (Mt 10:5, 6.) See piirang oli aga ajutine. Enne taevasse naasmist käskis Jeesus jüngritel kuulutada head sõnumit Samaarias ja ka mujal maailmas. (Ap 1:8, 9.) Kui Jeruusalemmas puhkes tagakiusamine, kuulutasid mõned jüngrid, sealhulgas Filippus, head sõnumit kõikjal Samaarias. Hiljem saadeti sinna Peetrus ja Johannes, et samaarlasedki saaksid püha vaimu. (Ap 8:1–17, 25; 9:31; 15:3.)

Sühhar. Mõned õpetlased samastavad seda Samaaria linna praeguse Askari külaga Nabluse linna lähedal. See küla asub umbes 1 km Sekemist kirdes ja 700 m kaugusel Jaakobi kaevust. (Vt lisasid B6 ja B10.) Teised õpetlased peavad Sühhari linna Sekemiks, kuna nii arvasid mõned varased kirjutajad ja käsikirjas Codex Syriac Sinaiticus on selle linna nime kirjapilt sarnane Sekemiga. Kuid usaldusväärseimad kreekakeelsed käsikirjad toetavad nimekuju Sühhar. Samuti ei olnud arheoloogide sõnul Sekem (Tell Balata) tollal asustatud.

Jaakobi kaev. Arvatakse, et see on Bir Jaqub, mis asub 2,5 km Nabluse linnast kagus, Tell Balata (Sekemi) lähedal. Kaev on sügav ja veetase ei ulatu kunagi kaevusuuni. 19. sajandil mõõdeti kaevu sügavuseks 23 m. Kaevu põhjas on settekiht, mistõttu see võis varem olla veel sügavam. (Joh 4:11.) Kuna mai lõpust sügisvihmadeni on kaev tavaliselt kuiv, arvavad mõned õpetlased, et kaev saab vee sademetest. Teised arvavad, et vesi tuleb ka allikast. (Vt selle salmi kommentaari kaevu.) Piibel küll ei ütle, et Jaakob selle kaevu kaevas, kuid on tõenäoline, et ta seda tegi või lasi kellelgi teha, kuna tal oli sealkandis maatükk. (1Mo 33:18–20; Jos 24:32.) Jaakobil oli suur pere ja palju kariloomi, kes kõik vajasid vett. Kuna teised veeallikad ümbruskonnas ilmselt kuulusid juba kellelegi, aitas oma kaev Jaakobil vältida konflikte vee pärast. Või siis vajas ta veel üht kaevu, juhuks kui teised kaevud olid kuivad.

väsinuna. See on ainus koht pühakirjas, kus öeldakse, et Jeesus oli väsinud. Oli umbes kell 12 päeval ja sel hommikul oli Jeesus ilmselt rännanud Juudamaalt Jordani orust Samaaria linna Sühharisse. See tähendas ligi 900 m järsku tõusu. (Joh 4:3–5; vt lisa A7.)

kaevu. Võib tõlkida ka „allika”. Selles jutustuses kasutatakse Sühharis asuva Jaakobi kaevu kohta kahte kreeka sõna. Üks on pegé, mis esineb selles salmis kaks korda ja on tõlgitud vastega „kaev”. Sageli mõeldakse selle sõnaga allikat ja ka Jaakobi kaevu vesi võis pärineda allikast. Seda sõna on kasutatud allika kohta nii otseses (Jk 3:11) kui ka ülekantud tähenduses (Joh 4:14). Teine kreeka sõna on phréar, mis esineb tekstis Joh 4:12 ja võib tähendada kaevu, veemahutit või šahti. (1Sa 19:22, Septuaginta; Lu 14:5; Ilm 9:1.) Kaevude vesi tuli tihti allikatest, mida vahel puhastati ja süvendati. See võib selgitada, miks Jaakobi kaevu nimetatakse algkeeles kord allikaks, kord kaevuks. (Vt selle salmi kommentaari Jaakobi kaev.)

umbes kuues tund. Umbes kell 12. (Vt Mt 20:3 kommentaari.)

kolmanda tunni paiku. Umbes kell 9 hommikul. Esimesel sajandil jagasid juudid päeva 12 tunniks ja see algas päikesetõusuga kell 6. (Joh 11:9.) Kolmas tund oli kell 9, kuues tund kell 12 ja üheksas tund kell 15. Kuna inimestel polnud täpseid ajanäitajaid, anti mingi sündmusega seoses harilikult teada selle ligikaudne toimumisaeg. (Joh 1:39; 4:6; 19:14; Ap 10:3, 9.)

Juudid ei tee ju samaarlastega mingit tegemist. Algselt nimetati samaarlasteks juute, kes elasid kümnest suguharust koosnevas kuningriigis, enne kui assüürlased selle vallutasid. (2Ku 17:29.) Eraldumine ülejäänud juutidest algas aga juba varem, kui Jerobeam seadis põhjapoolses kuningriigis sisse vasikakummardamise. (1Ku 12:26–30.) Kui assüürlased olid Samaaria vallutanud, nimetati samaarlasteks nii allesjäänud juute kui ka võõramaalasi, kellega see piirkond asustati. Paljud juudid abiellusid võõramaalastega ja see viis rahva õigest jumalakummardamisest veel kaugemale. (2Ku 17:24–41.) Sellest hoolimata väitsid samaarlased, et nad põlvnevad üksnes Manasse ja Efraimi suguharust. Kui juudid tulid Babülooniast tagasi, väitsid samaarlased, et nad teenivad Jehoovat, kuid seisid vastu Jeruusalemma templi ja müüride ülesehitamisele. Ilmselt 4. saj e.m.a ehitasid nad Gerisimi mäele oma templi, mille juudid aastal 128 e.m.a hävitasid. Samaarlased aga jätkasid sellel mäel jumalateenimist. Nad tunnistasid ainult viit esimest piibli raamatut (võimalik, et ka Joosua raamatut), ent nad tegid mõnedes salmides muudatusi, et õigustada oma templi asukohta. Jeesuse päevil kutsuti Samaariaks Rooma impeeriumi üht piirkonda Juudamaa ja Galilea vahel. Sõnal „samaarlane” oli nii etniline kui ka religioosne tähendusvarjund ning juudid põlgasid samaarlasi. (Joh 8:48.)

tegemist. Mõnes käsikirjas sulgudes olev osa puudub, aga see esineb mitmes varajases ja usaldusväärses käsikirjas.

vett, mida mina annan. Selles salmis räägib Jeesus veest ja allikast piltlikult. Jeesus oli juba rääkinud Samaaria naisele eluveest. (Vt Joh 4:10 kommentaari.) Edasi selgitab ta, et see vesi, mida tema annab, muutub selle saaja sees allikaks, mille vesi annab igavese elu. Piiblis sümboliseerib vesi kõike, mida Jumal teeb, et anda inimestele tagasi täiuslik elu. Selle üheks oluliseks osaks on Jeesuse lunastusohver. Selles salmis tõstab Jeesus esile õnnistusi, mida kogevad need, kes teda kuulavad ja kes saavad tema jüngriteks. Kui nad õpivad tundma Jumal Jehoovat ja Jeesus Kristust ning tegutsevad usus, on neil lootus saada igavene elu. (Joh 17:3.) Jeesus ütles, et kui inimene võtab selle sümboolse vee vastu, saab see tema sees pulbitsevaks allikaks, mis annab igavese elu. Niisugune inimene soovib seda eluvett ka teistega jagada. (Ilm 21:6; 22:1, 17; vt Joh 7:38 kommentaari.)

eluvett. Võib tõlkida ka „elavat vett”, „elusat vett”. Kui vastavat kreeka väljendit on kasutatud otseses tähenduses, mõeldakse selle all voolavat vett, allikavett või kaevuvett, mis lähtub mõnest allikast. See on vastandiks veemahutis hoitavale seisvale veele. Tekstis 3Mo 14:5 esineb heebrea väljend, mis on tõlgitud vastega „allikavesi” ja mis sõna-sõnalt on „elav vesi”. Tekstides Jer 2:13 ja 17:13 on Jehoovat kirjeldatud kui eluveeallikat, mis tähendab, et temast lähtub sümboolne eluandev vesi. Kui Jeesus rääkis Samaaria naisega, kasutas ta väljendit „eluvesi” piltlikus tähenduses, ent paistab, et algul arvas naine, et Jeesus mõtleb päris vett. (Joh 4:11; vt Joh 4:14 kommentaari.)

Jaakobi kaev. Arvatakse, et see on Bir Jaqub, mis asub 2,5 km Nabluse linnast kagus, Tell Balata (Sekemi) lähedal. Kaev on sügav ja veetase ei ulatu kunagi kaevusuuni. 19. sajandil mõõdeti kaevu sügavuseks 23 m. Kaevu põhjas on settekiht, mistõttu see võis varem olla veel sügavam. (Joh 4:11.) Kuna mai lõpust sügisvihmadeni on kaev tavaliselt kuiv, arvavad mõned õpetlased, et kaev saab vee sademetest. Teised arvavad, et vesi tuleb ka allikast. (Vt selle salmi kommentaari kaevu.) Piibel küll ei ütle, et Jaakob selle kaevu kaevas, kuid on tõenäoline, et ta seda tegi või lasi kellelgi teha, kuna tal oli sealkandis maatükk. (1Mo 33:18–20; Jos 24:32.) Jaakobil oli suur pere ja palju kariloomi, kes kõik vajasid vett. Kuna teised veeallikad ümbruskonnas ilmselt kuulusid juba kellelegi, aitas oma kaev Jaakobil vältida konflikte vee pärast. Või siis vajas ta veel üht kaevu, juhuks kui teised kaevud olid kuivad.

kaev on sügav. Vt Joh 4:6 kommentaari.

meie esiisa Jaakob. Samaarlased väitsid, et nad põlvnevad Jaakobi pojast Joosepist. Tolle aja juudid poleks ilmselt selle väitega nõustunud. Et toonitada samaarlaste põlvnemist võõramaalastest, nimetasid mõned juudid neid kuutideks ja kuutalasteks ehk Kuutist (või Kuutast) pärit inimesteks. Nimed Kuut ja Kuuta käivad mõlemad piirkonna kohta, mille elanikega asustas Assüüria kuningas Samaaria linnad pärast seda, kui Iisrael oli aastal 740 e.m.a pagendusse viidud. Tõenäoliselt asus see piirkond umbes 50 km Babülonist kirdes. (2Ku 17:23, 24, 30.)

hakkavad voolama eluveejõed. Jeesus võis vihjata ühele tavale, mida lehtmajadepühal järgiti. Selle kohaselt valati hommikuse ohvritoomise ajal altarile veini ja Siiloahi tiigist võetud vett. (Vt Joh 7:2 kommentaari, „Sõnaseletusi”, märksõna „Lehtmajadepüha” ja lisa B15.) Seda tava ei mainita piibli heebreakeelses osas, seda hakati järgima millalgi hiljem. Enamik õpetlasi arvab, et selline kombetalitus toimus püha esimesel seitsmel päeval, aga mitte viimasel, kaheksandal päeval. Esimesel päeval, mis oli hingamispäev, valas preester altarile vee, mis oli eelmisel päeval Siiloahi tiigist toodud. Järgnevatel päevadel läks preester enne ohvri toomist kuldse anumaga Siiloahi tiigist vett ammutama. Ta jõudis templisse tagasi vahetult enne seda, kui ohvriliha altarile pandi. Kui ta Veevärava kaudu preestrite õue saabus, tervitati teda kolmekordse trompetipuhumisega. Vesi valati altari peal olevasse anumasse, kust see voolas altarilt alla, ja samal ajal valati teise anumasse vein. Seejärel lauldi muusika saatel hallel-laule. (L 113–118.) Samal ajal lehvitasid templisse Jumalat teenima tulnud inimesed palmioksi altari poole. Selline tseremoonia võis osalejatele meenutada Jesaja prohvetlikke sõnu „Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist”. (Jes 12:3.)

eluvett. Võib tõlkida ka „elavat vett”, „elusat vett”. Kui vastavat kreeka väljendit on kasutatud otseses tähenduses, mõeldakse selle all voolavat vett, allikavett või kaevuvett, mis lähtub mõnest allikast. See on vastandiks veemahutis hoitavale seisvale veele. Tekstis 3Mo 14:5 esineb heebrea väljend, mis on tõlgitud vastega „allikavesi” ja mis sõna-sõnalt on „elav vesi”. Tekstides Jer 2:13 ja 17:13 on Jehoovat kirjeldatud kui eluveeallikat, mis tähendab, et temast lähtub sümboolne eluandev vesi. Kui Jeesus rääkis Samaaria naisega, kasutas ta väljendit „eluvesi” piltlikus tähenduses, ent paistab, et algul arvas naine, et Jeesus mõtleb päris vett. (Joh 4:11; vt Joh 4:14 kommentaari.)

vett, mida mina annan. Selles salmis räägib Jeesus veest ja allikast piltlikult. Jeesus oli juba rääkinud Samaaria naisele eluveest. (Vt Joh 4:10 kommentaari.) Edasi selgitab ta, et see vesi, mida tema annab, muutub selle saaja sees allikaks, mille vesi annab igavese elu. Piiblis sümboliseerib vesi kõike, mida Jumal teeb, et anda inimestele tagasi täiuslik elu. Selle üheks oluliseks osaks on Jeesuse lunastusohver. Selles salmis tõstab Jeesus esile õnnistusi, mida kogevad need, kes teda kuulavad ja kes saavad tema jüngriteks. Kui nad õpivad tundma Jumal Jehoovat ja Jeesus Kristust ning tegutsevad usus, on neil lootus saada igavene elu. (Joh 17:3.) Jeesus ütles, et kui inimene võtab selle sümboolse vee vastu, saab see tema sees pulbitsevaks allikaks, mis annab igavese elu. Niisugune inimene soovib seda eluvett ka teistega jagada. (Ilm 21:6; 22:1, 17; vt Joh 7:38 kommentaari.)

sellel mäel. St Gerisimi mäel. (Vt lisa B10.) Seda mäge mainitakse piibli heebreakeelses osas neljal korral. (5Mo 11:29; 27:12; Jos 8:33; Koh 9:7.) Samaarlased ehitasid sellele mäele oma templi ilmselt 4. sajandil e.m.a ning juudid hävitasid selle aastal 128 e.m.a. Nad tunnistasid ainult viit esimest piibli raamatut (võimalik, et ka Joosua raamatut), ent nad tegid neist oma versiooni, mida tuntakse Samaaria pentateuhina. See oli kirjutatud nende oma kirjas, mis oli kujunenud vanaheebrea tähestikust. Samaaria pentateuhi ja piibli heebreakeelse osa masoreetse teksti vahel on umbes 6000 erinevust. Üldiselt on muudatused väiksed, aga on ka suuri erinevusi. Näiteks öeldakse tekstis 5Mo 27:4, et lubjaga kaetud kivid, kuhu tuli kirjutada Moosese seadus, tuli püsti panna Eebali mäele. (5Mo 27:8.) Samaaria pentateuhis on see aga asendatud Gerisimi mäega, et lisada kaalu samaarlaste väitele, et Gerisimi mägi on Jumala püha mägi.

pääste tuleb juutide kaudu. Jeesus andis nende sõnadega mõista, et juutide hoolde on usaldatud Jumala sõna, õige jumalateenimine ja tõde, mis võib tuua pääste. (Ro 3:1, 2.) Nad olid ka valitud rahvas, kellest pidi tulema tõotatud messias, Aabrahami järeltulija. (1Mo 22:18; Ga 3:16.) Tol ajal oli vaid juutide kaudu võimalik õppida tõde Jumala ja tema tahte kohta, samuti üksikasju messia kohta. Iisrael oli ikka veel Jumala valitud rahvas ning kõik, kes soovisid Jehoovat teenida, pidid tegema seda koos selle rahvaga.

Jumal on vaim. Kreeka sõna pneúma tähendab siin vaimolendit. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Vaim”.) Piiblis öeldakse, et Jumal, ülesäratatud Jeesus ja inglid on vaimud. (1Ko 15:45; 2Ko 3:17; Heb 1:14.) Vaim on inimesest täiesti erinev ja kõrgem eluvorm, see on inimsilmale nähtamatu ning sellel on vaimne keha. (1Ko 15:44; Joh 1:18.) Kuigi piiblikirjutajad ütlevad, et Jumalal on nägu, silmad, kõrvad, käed jne, on tegemist kõnekujunditega, mis aitavad mõista, milline Jumal on. Pühakiri näitab selgelt, et Jumal on isik. Tal on ka konkreetne asukoht väljaspool füüsilist maailma. Seepärast võis Jeesus öelda: „Ma ... lähen Isa juurde.” (Joh 16:28.) Tekstis Heb 9:24 öeldakse, et Kristus läks „taevasse endasse, kus ta ... astub Jumala palge ette meie heaks”.

kummardama teda vaimus. Kreeka sõnal pneúma, mis on sageli tõlgitud vastega „vaim”, on mitu tähendust. See võib tähendada Jumala tegutsevat jõudu ehk püha vaimu, samuti inimese meelelaadi ehk jõudu, mis paneb teda tegutsema. Kõik tähendused viitavad millelegi, mis on inimsilmale nähtamatu. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Vaim”.) Nagu Jeesus selgitas tekstis Joh 4:21, pidi tulema aeg, kui Jumalat ei kummardata enam ühes konkreetses kohas, ei Gerisimi mäel Samaarias ega ka mitte Jeruusalemma templis. Kuna Jumal on vaim ja teda ei saa näha, siis ei ole tema teenimise seisukohalt oluline mingi käegakatsutav hoone või paik. Nagu selgub teistest piiblikohtadest, näitas Jeesus, et jumalateenimine on Jumalale meelepärane siis, kui inimene laseb end juhtida Jumala pühal vaimul, mida nimetatakse ka aitajaks. (Joh 14:16, 17; 16:13.) Seega, Jumala kummardamine vaimus tähendab eelkõige niisugust jumalateenimist, mida juhib Jumala vaim. See vaim aitab omandada Jumala mõtteviisi, kui inimene loeb Jumala sõna ja rakendab seda ellu.

kummardama teda ... tões. Jumalale on meelepärane selline jumalateenimine, mis ei põhine väljamõeldistel, müütidel ega valedel. See peab olema kooskõlas faktide ja tõega, mida Jumal on piiblis enda ja oma eesmärkide kohta teada andnud. (Joh 17:17.) Niisugune jumalateenimine on kooskõlas „tegelike asjadega”, mida pole näha, kuid millest räägib piibel. (Heb 9:24; 11:1, allm; vt ka selle salmi kommentaari kummardama teda vaimus.)

Kristuse. Kristus ei ole nimi, vaid hüüdnimestunud tiitel, mis tuleb kreeka sõnast Christós. Selle heebreapärane vaste on „messias” (hbr mašíah). Mõlema sõna tähendus on „võitu, salvitu”. Piibliaegadel oli tavaks rituaalne õliga võidmine. Nii pühitseti ametisse näiteks kuningaid.

Ma tean, et tuleb messias. Samaarlased tunnistasid ainult viit Moosese raamatut, mis on tuntud ka kui pentateuh, ja võimalik, et ka Joosua raamatut. Selle põhjal, mis oli kirjas Moosese raamatutes, ootasid nad, et tuleb messias, Moosesest suurem prohvet. (5Mo 18:18, 19.)

messias. Kreeka sõna messías (translitereering heebrea sõnast mašíah) esineb piibli kreekakeelses osas vaid kaks korda (siin ja tekstis Joh 1:41) ja tähendab võitut. Heebrea sõna mašíah tuleneb verbist mašáh, mis tähendab „määrima; võidma, salvima”. (2Mo 29:2, 7.) Piibliaegadel pühitseti õliga võides ametisse preestreid, kuningaid ja prohveteid. (3Mo 4:3; 1Sa 16:3, 12, 13; 1Ku 19:16.) Kreeka keeles on „võitu” vasteks christós (kristus). See sõna esineb piibli kreekakeelses osas üle 500 korra. (Vt Mt 1:1 kommentaari.)

Mina ... olengi see. Kr egó eimi. Mõned arvavad, et tegemist on vihjega tekstile 2Mo 3:14 Septuaginta tõlkes, ja kasutavad seda tõestamaks, et Jeesus ja Jumal on üks ja sama isik. Ent tekstis 2Mo 3:14 on teistsugune sõnastus: egó eimi ho on. Peale selle on Septuagintas väljendiga egó eimi tõlgitud Aabrahami, Elieseri, Jaakobi, Taaveti ja teiste sõnu. (1Mo 23:4; 24:34; 30:2; 1Aj 21:17.) Piibli kreekakeelses osas kasutatakse fraasi egó eimi ka siis, kui räägib keegi muu kui Jeesus. See esineb näiteks tekstis Joh 9:9, kus räägib mees, kelle Jeesus oli terveks teinud. Neid sõnu laususid ka ingel Gabriel, Peetrus, Paulus ja teised. (Lu 1:19; Ap 10:21; 22:3.) Ilmselgelt ei ole tegemist viidetega piiblikohale 2Mo 3:14. Paralleeltekstide võrdlemine sünoptilistes ehk sisult lähedastes evangeeliumites näitab, et fraas egó eimi tekstides Mr 13:6 ja Lu 21:8 („Mina olen see”) tähendab sisuliselt mõtet, mis on kirjas tekstis Mt 24:5 („Mina olen messias”).

Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see. See on nähtavasti esimene kord, kui Jeesus ütleb otsesõnu, et tema on messias ehk Kristus. Ta ütleb seda naisele, kes pole isegi mitte juut, vaid samaarlane. (Joh 4:9, 25.) Enamik juute põlgas samaarlasi ega tervitanud neid ning paljud juudi mehed vaatasid naistele ülalt alla. Jeesus aga pidas naistest lugu. Näiteks ka pärast surnuist ülesäratamist ilmutas ta end kõigepealt just naistele. (Mt 28:9, 10.)

naisega kõneleb. Juudi pärimus taunis seda, et mehed avalikus kohas naistega räägivad. See seisukoht läks aga vastuollu Moosese seaduses leiduvate põhimõtetega. Selline suhtumine naistesse oli Jeesuse päevil laialt levinud. See selgitab, miks isegi jüngrid imestasid selle üle, et Jeesus Samaaria naisega räägib. Talmudis öeldakse, et rabide sõnul ei sobinud haritud inimesel tänaval naisega rääkida. Ja nagu on mišnas kirjas, ütles üks rabi: „Ära naisterahvaga palju räägi. ... Kes naisterahvaga palju räägib, tõmbab endale häda kaela ja jätab seaduse uurimise hooletusse ning pärib lõpuks Gehenna.” (Abot 1:5.)

neli kuud veel ja siis tuleb lõikus. Odralõikus algas niisanikuus (märts-aprill) paasapüha paiku. (Vt lisa B15.) Kuna Jeesus ütles, et lõikus on veel nelja kuu kaugusel, pidi ta need sõnad ütlema kislevikuus (november-detsember). Sel ajal läks ilm külmemaks ja vihmasajud muutusid tugevamaks. Seega, kui Jeesus lausus, et põllud on valmis lõikuseks, pidas ta silmas saagikoristust piltlikus tähenduses ehk inimeste kogumist. (Joh 4:36.)

valmis. Sõna-sõnalt „valged”. Kreeka sõna leukós osutab valgele värvile ja heledatele toonidele, näiteks kollakale värvusele. Seda värvi vili on lõikusküps. Kuna aga lõikuseni oli veel neli kuud, olid põllud ilmselt rohelised (seda värvi on tärganud oder). Seega, kui Jeesus ütles, et põllud on valmis lõikuseks, ei saanud ta silmas pidada lõikust sõna otseses mõttes. Mõned õpetlased usuvad, et kui Jeesus käskis jüngritel põlde vaadata, pidas ta silmas lähenevaid samaarlasi. Ja öeldes, et põllud on valged, võis Jeesus mõelda samaarlaste valgeid riideid. Teisalt võis tegu olla kõnekujundiga, mis näitas, et samaarlased on valmis head sõnumit vastu võtma. (Joh 4:28–30.)

Paljud selle linna samaarlased hakkasid ... Jeesusesse uskuma. Jeesuse vestlus Samaaria naisega tõi häid tulemusi. Tänu naise sõnadele hakkasid paljud samaarlased Jeesusesse uskuma. Kuigi lõikustöö toimus alguses eelkõige juutide seas, pidi see peagi laienema ja hõlmama ka samaarlasi. See, et Jeesus rääkis Samaaria naisega, aitas kindlasti kaasa sellele, et samaarlased võtsid hiljem kuulda Filippust, kes Samaarias kuulutas. (Joh 4:34–36; Ap 1:8; 8:1, 14–17.)

Jumala Tall. Pärast seda, kui Jeesus oli ristitud ja Kurat oli püüdnud teda kiusatusse viia, tutvustas Ristija Johannes teda kui Jumala Talle. See väljend esineb vaid selles salmis ja tekstis Joh 1:36. (Vt lisa A7.) Jeesuse võrdlemine tallega on igati kohane. Piibliaegadel ohverdati lambaid selleks, et tunnistada oma patusust ja saada Jumalaga lepitatud. See oli eelpilt ohvrist, mille pidi tooma Jeesus, et anda oma täiuslik inimelu inimkonna eest. Väljend „Jumala Tall” seostub paljude piiblikohtadega. Kahtlemata tundis Ristija Johannes hästi piibli heebreakeelset osa ja võis selle väljendiga mõelda ühte või mitut järgnevast: jäära, kelle Aabraham ohverdas oma poja Iisaki eest (1Mo 22:13), paasatalle, kes tapeti Egiptuses, et vabastada orjastatud iisraellased (2Mo 12:1–13), või jäärtalle, kes ohverdati Jumala altaril Jeruusalemmas igal hommikul ja õhtul (2Mo 29:38–42). Johannes võis silmas pidada ka Jesaja ennustust, kus öeldi, et see, keda Jehoova nimetas oma teenijaks, „viidi tapale nagu lammas”. (Jes 52:13; 53:5, 7, 11.) Kui Paulus kirjutas oma esimese kirja korintlastele, osutas ta Jeesusele kui „meie paasatallele”. (1Ko 5:7.) Peetrus rääkis „Kristuse kui veatu ja puhta Talle” kallist verest. (1Pe 1:19.) Ja Ilmutusraamatus on aussetõstetud Jeesust rohkem kui 25 korda nimetatud piltlikult Talleks. (Ilm 5:8; 6:1; 7:9; 12:11; 13:8; 14:1; 15:3; 17:14; 19:7; 21:9; 22:1.)

maailma päästja. See väljend esineb ainult siin ja tekstis 1Jo 4:14. Jeesus päästab maailma ehk inimkonna patust ja pääste saamiseks on vaja temasse uskuda. (Vt Joh 1:29 ja 3:17 kommentaare.)

maailma hukka mõistaks. Võib tõlkida ka „maailma üle kohut mõistaks”. Jehoova ei saatnud Jeesust maa peale mitte inimkonda hukka mõistma, vaid päästma neid, kes temasse usuvad. (Joh 3:16; 2Pe 3:9.)

maailma. Kr kósmos. Kreeka kirjanduses ja eriti just piiblis mõeldakse selle sõnaga inimkonda. Samas tähenduses on see siin ja ka salmis Joh 3:16. Johannes ütleb, et Jumala Tall võtab ära inimkonna patu ehk Aadamalt päritud patu.

tema kodumaal. Sõna-sõnalt „tema isakodus”. Siin kasutatud kreeka sõna esineb ka tekstides Mt 13:54, Mr 6:1 ja Lu 4:24, kus see on tõlgitud vastega „kodukant” ja käib Jeesuse kodulinna Naatsareti kohta. Siin salmis aga tähistab see sõna arvatavasti kogu Galilead. (Joh 4:43.)

Galilea Kaanasse ... Kapernaumas. Teekond Kaanast (Khirbet Qanast) Kapernauma oli umbes 40 km pikk. (Vt Joh 2:1 kommentaari.)

Ühel kuninga ametnikul. Kreeka sõna basilikós käib kas kuninga (basileús) sugulase või tema alluva kohta. Selles salmis näib see käivat Galilea tetrarhi Herodes Antipase ametniku kohta. Herodest nimetati sageli kuningaks. (Vt Mt 14:9 ja Mr 6:14 kommentaari.)

kuningas Herodes. Herodes Antipas, Herodes Suure poeg. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Herodesed”.) Matteus ja Luukas kasutavad Herodes Antipase ametlikku Rooma tiitlit „tetrarh”. (Vt Mt 14:1 ja Lu 3:1 kommentaari.) Tema tetrarhia moodustasid Galilea ja Perea. Teda nimetati ka kuningaks: Matteus teeb seda ühe korra (Mt 14:9), Markus aga läbivalt (Mr 6:22, 25, 26, 27).

Kuningas. Herodes Antipase ametlik Rooma poolt antud tiitel oli tetrarh. (Vt Mt 14:1 kommentaari.) Teda nimetati sageli ka kuningaks.

Kaanas. Nimi Kaana tuleneb ilmselt heebreakeelsest sõnast kané (pilliroog), seega „pilliroo paik”. Seda linna mainib ainult Johannes. Ta nimetab seda alati Galilea Kaanaks (Joh 2:11; 4:46; 21:2), ilmselt sellepärast, et eristada seda Aaseri suguharu territooriumil asunud Kanaast (hbr Kanáh). (Jos 19:24, 28.) Paljud õpetlased seostavad Kaana Khirbet Qanaga (Naatsaretist 13 km põhja pool), kus Bet Netofa oru (el-Battufi tasandiku) põhjaküljel asuval kõrgendikul on ühe ammuse küla varemed. Araabia keeles nimetatakse seda paika siiani nimega Qana el-Jelil (Galilea Kaana). Selle lähedal laiuval soisel tasandikul kasvab palju pilliroogu, nii et Kaana nimi on igati sobilik. Sealt on leitud ka muistsete veemahutite jäänuseid ning ka ühe arvatava sünagoogi varemed (dateeritud 1. saj lõppu või 2. saj). Leitud on ka potikilde ja münte, mis arvatakse pärinevat 1. sajandist. Kirikupärimuse järgi on muistne Kaana hoopis Kafr Kanna (6,5 km Naatsaretist kirdes), seda ilmselt seepärast, et Naatsaretist tulevatel palveränduritel on sinna lihtne minna. Ent sellel kohanimel ei näi olevat keelelist seost piiblis mainitud Galilea Kaanaga.

tulla. Sõna-sõnalt „alla tulla”. St Kapernauma tulla. Vanasti kulges tee Khirbet Qana juurest (ilmselt on tegu piiblis mainitud Kaanaga; vt Joh 2:1 kommentaari) Galilea mereni ja sealt piki rannikut Kapernauma, mis asus umbes 200 m allpool merepinda. Sellest ka väljend „alla tulema”.

Kaanas. Nimi Kaana tuleneb ilmselt heebreakeelsest sõnast kané (pilliroog), seega „pilliroo paik”. Seda linna mainib ainult Johannes. Ta nimetab seda alati Galilea Kaanaks (Joh 2:11; 4:46; 21:2), ilmselt sellepärast, et eristada seda Aaseri suguharu territooriumil asunud Kanaast (hbr Kanáh). (Jos 19:24, 28.) Paljud õpetlased seostavad Kaana Khirbet Qanaga (Naatsaretist 13 km põhja pool), kus Bet Netofa oru (el-Battufi tasandiku) põhjaküljel asuval kõrgendikul on ühe ammuse küla varemed. Araabia keeles nimetatakse seda paika siiani nimega Qana el-Jelil (Galilea Kaana). Selle lähedal laiuval soisel tasandikul kasvab palju pilliroogu, nii et Kaana nimi on igati sobilik. Sealt on leitud ka muistsete veemahutite jäänuseid ning ka ühe arvatava sünagoogi varemed (dateeritud 1. saj lõppu või 2. saj). Leitud on ka potikilde ja münte, mis arvatakse pärinevat 1. sajandist. Kirikupärimuse järgi on muistne Kaana hoopis Kafr Kanna (6,5 km Naatsaretist kirdes), seda ilmselt seepärast, et Naatsaretist tulevatel palveränduritel on sinna lihtne minna. Ent sellel kohanimel ei näi olevat keelelist seost piiblis mainitud Galilea Kaanaga.

kolmanda tunni paiku. Umbes kell 9 hommikul. Esimesel sajandil jagasid juudid päeva 12 tunniks ja see algas päikesetõusuga kell 6. (Joh 11:9.) Kolmas tund oli kell 9, kuues tund kell 12 ja üheksas tund kell 15. Kuna inimestel polnud täpseid ajanäitajaid, anti mingi sündmusega seoses harilikult teada selle ligikaudne toimumisaeg. (Joh 1:39; 4:6; 19:14; Ap 10:3, 9.)

seitsmendal tunnil. Umbes kell 13. (Vt Mt 20:3 kommentaari.)

teine tunnustäht. Siin mõeldakse teist imet, mille Jeesus tegi Galileas. Esimene ime on kirjas tekstis Joh 2:11. Enne teist imetegu Galileas oli Jeesus teinud imetegusid Juudamaal Jeruusalemmas. (Joh 2:23.)