Koguja 12:1–14
12 Pea siis oma vägevat Loojat meeles oma nooruspäevil,+ enne kui tulevad rasked päevad+ ja saabuvad aastad, mille kohta sa ütled: „Need ei meeldi mulle”,
2 enne kui tuhmub päikesevalgus, pimenevad kuu ja tähed+ ning pärast vihmasadu* naasevad pilved,
3 enne kui tuleb päev, mil majavalvurid hakkavad värisema, tugevad mehed vajuvad küüru, naised lõpetavad jahvatamise, sest neid on vähe järele jäänud, ja naised, kes aknast välja vaatavad, näevad vaid pimedust,+
4 enne kui tänavapoolsed uksed jäävad suletuks, käsikivi hääl vaibub ning kui ärgatakse juba linnulaulu peale ja laulutütarde hääl raugeb,+
5 enne kui kõrgus hakkab kohutama ja kui teed käia on hirm, enne kui mandlipuu õide puhkeb,+ kui rohutirts vaevaliselt liigub ja kapparimari lõhkeb — sest inimene läheb oma igavesse kotta+ ning tänaval käivad ringi leinajad+ —,
6 enne kui hõbeköis katkeb, kuldkauss puruneb, kruus allikal kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb.
7 Siis pöördub põrm tagasi mulda,+ kus ta oli varem, ning vaim* läheb tagasi Jumala juurde, kes selle andis.+
8 „Tühisuste tühisus!” ütleb koguja.+ „Kõik on tühine.”+
9 Peale selle, et koguja ise sai targaks, õpetas ta ka rahvale seda, mida teadis.+ Ta mõtiskles asjade üle ja uuris kõike põhjalikult, et seada kokku palju õpetussõnu.+
10 Koguja püüdis leida meeldivaid sõnu+ ja tõesõnu täpselt kirja panna.
11 Tarkade sõnad on otsekui astlad*+ ja nende kogutud mõtteterad kui sissetaotud naelad. Need on ühe karjase antud.
12 Mis puutub kõigesse muusse, mu poeg, siis võta kuulda hoiatust: suurel raamatute tegemisel pole lõppu ja neile pühendumine väsitab ihu.+
13 Järeldus kõigest, mida on kuuldud: karda Jumalat*+ ja pea tema käske,+ sest see on inimese kohus.+
14 Jumal mõistab ju kohut iga teo, ka iga salajase asja üle, olgu see hea või halb.+
Allmärkused
^ Teine võimalik tähendus: „koos vihmasajuga”.
^ Võib tõlkida ka „eluvaim”.
^ Teravikuga kepp loomade ajamiseks.
^ Võib tõlkida ka „tunne Jumala ees aukartust”.