Laulud (Psalmid) 142:1–7
Maskil.* Taaveti laul, mille ta tegi pärast seda, kui ta oli olnud koopas.+ Palve.
142 Valjul häälel hüüan ma Jehoovat appi,+valjul häälel anun Jehoovalt halastust.
2 Tema ette valan välja oma mure,tema ees jutustan oma ahastusest,+
3 kui vaim mu sees nõrkeb*.Siis jälgid sina mu teerada.+Teele, kus ma käin,on mulle peidetud lõks.
4 Vaata mu paremale poole ja näe,et keegi minust ei hooli.+Kuhugi pole mul põgeneda,+keegi ei muretse mu pärast.
5 Sind, Jehoova, hüüan ma appi.Ma ütlen: „Sina oled mu varjupaik,+kõik, mis mul on elavate maal.”
6 Pane tähele mu abipalvet,sest olen täiesti maha surutud.Päästa mind tagakiusajate käest,+sest nad on minust tugevamad.
7 Too mind välja vangikoopastkiitma sinu nime.Kogunegu mu ümber õiged,sest sa teed mulle head.