21. peatükk

„Nad ei ole maailma osa”

1. a) Mida palus Jeesus oma jüngrite eest surmaeelsel ööl? b) Miks oli nii tähtis mitte olla „maailma osa”?

ÖÖL enne postilenaelutamist palus Jeesus tõsiselt oma jüngrite eest. Teades, et Saatan avaldab neile tohutut survet, ütles ta oma Isale: „Mina ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa neid hoiaksid tigeda eest. Nad ei ole maailma osa, nõnda nagu minagi ei ole maailma osa.” (Joh. 17:15; 17:16, NW) Miks on maailmast lahus püsimine nii tähtis? Sest Saatan on selle valitseja. Need, kes on maailma osa, on tema võimu all. (Joh. 14:30; 1. Joh. 5:19) Seda silmas pidades on igal kristlasel väga tähtis mõista, mida see täpselt tähendab, et ta ei ole „maailma osa”. Mida see Jeesuse suhtes tähendas?

2. Mil viisil polnud Jeesus „maailma osa”?

² Kindlasti ei eraldanud Jeesus end teistest inimestest. See, et ta ei olnud „maailma osa”, ei tähendanud armastuse puudumist teiste vastu. Otse vastupidi, ta käis linnast linna ja rääkis neile head sõnumit Jumala Kuningriigist. Ta tervendas haigeid, taastas pimedate nägemise, äratas üles surnuid ja andis isegi oma elu inimkonna eest. Kuid ta ei armastanud selle maailma vaimuga täidetud inimeste jumalakartmatuid hoiakuid ja kurje tegusid. Ta hoiatas ebamoraalsete ihade, materialistliku eluviisi ja väljapaistva seisundi iseka taotlemise eest. (Matt. 5:27, 28; 6:19—21; Luuka 12:15—21; 20:46, 47) Selle asemel et jäljendada Jumalast võõrdunud inimeste eluviisi, käis Jeesus Jehoova teedel. (Joh. 8:28, 29) Kuigi Jeesus oli juut, ei sekkunud ta Rooma ja juutide vahelistesse poliitilistesse tülidesse.

 „Minu kuningriik ei ole selle maailma osa”

3. a) Millise süüdistuse Jeesuse kohta esitasid juudi religioossed juhid Pilatusele ja mispärast? b) Mis näitab, et Jeesus ei tundnud inimkuningaks saamise vastu mitte mingit huvi?

³ Ometi süüdistasid juudi religioossed juhid Jeesust rahvuslike huvide õõnestamises. Nad lasid ta arreteerida ja Rooma maavalitseja Pontius Pilatuse ette viia. Tegelikult häiris neid Jeesuse õpetus, mis paljastas nende silmakirjalikkuse. Kuid selleks, et maavalitseja vastavaid samme ette võtaks, esitasid nad süüdistuse: „Me oleme leidnud, et tema rahvast eksitab ja keelab andmast maksuraha keisrile ning ütleb enese kuningas Kristuse olevat!” (Luuka 23:2) Tegelikult aasta varem, kui rahvas tahtis Jeesust kuningaks teha, keeldus ta sellest. (Joh. 6:15) Ta teadis, et temast pidi saama taevane Kuningas, et tema kuningakssaamise aeg polnud veel käes ning et teda ei pidanud troonile seatama mitte demokraatlikult või rahvaaktsioonide abil, vaid seda pidi tegema Jehoova Jumal.

4. Mida näitavad tõsiasjad Jeesuse suhtumise kohta ’keisrile maksuraha andmisse’?

⁴ Variserid olid vaid kolm päeva enne Jeesuse arreteerimist püüdnud panna teda ütlema maksude maksmise kohta midagi sellist, milles oleks võidud teda süüdistada. Kuid Jeesus vastas nende kurikavalale küsimusele: „Näidake mulle teenariraha [Rooma münti]! Kelle kuju ja pealkiri sellel on?” Kui nad ütlesid: „Keisri!”, vastas ta: „Siis andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” — Luuka 20:20—25.

5. a) Millise õppetunni andis Jeesus oma jüngritele arreteerimise ajal? b) Kuidas selgitas Jeesus Pilatusele oma tegutsemise põhjust?

⁵ Sündmused, mis toimusid Jeesuse arreteerimise  ajal, näitasid, et ta ei õhutanud mässule Rooma vastu ega tahtnud, et tema jüngrid seda teeksid. Rooma sõdurid ning juudid tulid Jeesust kinni võtma, kaasas mõõgad ja nuiad. (Joh. 18:3, 12; Mark. 14:43) Seda nähes haaras apostel Peetrus mõõga ja lõi üht meest ning raius ta parema kõrva ära. Ent Jeesus noomis Peetrust: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matt. 26:51, 52) Järgmisel hommikul Pilatuse ees seistes selgitas Jeesus sellise teguviisi põhjust: „Minu riik ei ole sellest maailmast [„selle maailma osa”, NW]; oleks mu riik sellest maailmast [„selle maailma osa”, NW], küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!” — Joh. 18:36.

6. Milline oli kohtuliku arutelu tulemus?

⁶ Pärast tõendite kaalumist teatas Pilatus seoses Jeesusele esitatud süüdistustega, et ta ’ei ole sellest inimesest leidnud ühtki süüd’. Sellele vaatamata andis ta järgi rahvajõugu nõudmistele ja lasi Jeesuse postile naelutada. — Luuka 23:13—15; Joh. 19:12—16.

Jüngrid järgivad Isanda eeskuju

7. Kuidas algkristlased näitasid, et nad hoiduvad maailma vaimust, kuid samas armastavad inimesi?

⁷ Nii Piiblisse kui ka teistesse ajalooallikatesse kirjapandud algkristluse ajalugu näitab, et Jeesuse jüngrid mõistsid, mida nõuab neilt see, et nad ei ole „maailma osa”. Nad püüdsid hoiduda maailma vaimust. Kuna nad hoidsid kõrvale Rooma tsirkuse ja teatri poolt pakutavast vägivaldsest ja ebamoraalsest meelelahutusest, naeruvääristati neid kui inimsoo vihkajaid. Ent selle asemel et oma kaasinimesi vihata, aitasid nad jõudu säästmata teistelgi Jumala armastavatest päästekorraldustest kasu saada.

8. a) Mida need esimesed jüngrid kogesid, kuna nad ei olnud „maailma osa”? b) Kuidas nad aga suhtusid poliitilistesse valitsejatesse ja maksude maksmisse, ja mispärast?

 ⁸ Nagu nende Isandale, sai ka nendele osaks äge tagakiusamine, mis saabus tihtilugu valesti informeeritud valitsusametnike käe läbi. (Joh. 15:18—20) Kuid umbes aastal 56 m.a.j. kirjutas apostel Paulus kaaskristlastele Roomas ja kinnitas Jeesuse antud nõuannet. Paulus ergutas neid ’olema allaheitlikud valitsemas olevaile ülemustele’, poliitilistele valitsejatele, „sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt”. Tõsi küll, Jehoova ei moodusta ilmalikke valitsusi, kuid nad valitsevad tema lubamisel. Paulus selgitas, et nad on „oma suhtelistel positsioonidel Jumala poolt seatuina” (NW), sest Jumal nägi ette ja ennustas, millises järjekorras nad võimule tulevad. „Valitsemas olevad ülemused” kujutavad endast niisiis „Jumala korda” praeguseks ajaks, kuni Jumala enda Kuningriik Jeesus Kristuse valitsuse all saab ainsaks valitsuseks maa üle. Seega andis Paulus kristlastele nõu osutada ilmalikele ametnikele kohast austust ja maksta nende poolt määratud makse. — Rooml. 13:1—7; Tiit. 3:1, 2.

9. a) Mida ei tohi unustada, alludes „valitsemas olevaile ülemustele”? b) Kuidas näitab ajalugu, et algkristlased järgisid hoolikalt Jeesuse eeskuju?

⁹ Ent Paulus ei käskinud neil olla täielikus alluvuses ning jätta Jumal, Jumala Sõna ja kristlik südametunnistus tähele panemata. Nad teadsid, et Jeesus oli kummardanud vaid Jehoovat, et Jeesus ei lasknud end inimestel kuningaks teha ja et ta oli käskinud Peetrusel oma mõõga tuppe panna. Nad järgisid kogu südamest ustavalt oma Isanda eeskuju. Raamatus On the Road to Civilization—A World History (Areng tsiviliseerituse suunas — jutustus maailma ajaloost, autorid Heckel ja Sigman, leheküljed 237, 238)  öeldakse nende kohta: „Kristlased keeldusid täitmast teatud Rooma kodanikukohuseid. Kristlased . . . vaatasid sõjaväeteenistuses osalemisele kui oma usu rikkumisele. Nad polnud poliitilistel ametikohtadel. Nad ei kummardanud keisrit.”

10. a) Miks tegutsesid Jeruusalemma kristlased aastal 66 m.a.j. just selliselt? b) Mil viisil on see meile heaks eeskujuks?

¹⁰ Jeesuse jüngrid säilitasid tolleaegsetes poliitilistes ja sõjalistes tülides täieliku erapooletuse. Aastal 66 m.a.j. mässasid keisri vastu Rooma provintsis Judeas elavad juudid. Kiiresti piiras Rooma armee Jeruusalemma ümber. Mida linnas olnud kristlased tegid? Nad pidasid meeles Jeesuse nõuannet jääda erapooletuks ja minna sõdivate armeede vahelt välja. Kui Rooma armee ajutiselt tagasi tõmbus, kasutasid kristlased võimalust ja põgenesid üle Jordani jõe Pella mäestikku. (Luuka 21:20—24) Nad andsid hilisematele kristlastele oma erapooletusega ustava eeskuju.

Erapooletud kristlased lõpuajal

11. a) Millist tööd Jehoova tunnistajad praegu hoolsalt teevad, ja mispärast? b) Milles on nad erapooletud?

¹¹ Kas ajalugu näitab, et alates sellest „lõpuajast”, mis algas aastal 1914, on mingi rühmitus neid algkristlasi jäljendades pidanud kinni kristlikust erapooletusest? Jah näitab, sest Jehoova tunnistajad on nõnda toiminud. Kõikjal maailmas on nad olnud hoolsalt kuulutamas, et ainult Jumala Kuningriigi kaudu saab kõigile õiglusearmastajaile kogu maailmas osaks rahu, heaolu ja kestev õnn. (Matt. 24:14) Kuid rahvastevahelistes tülides on nad säilitanud täieliku erapooletuse.

12. a) Kuidas on Jehoova tunnistajate erapooletus vaimulikkonna toimimisviisi vastand? b) Mida poliitiline erapooletus Jehoova tunnistajatele tähendab?

¹² Terava kontrastina sellele on ristiusumaailma  vaimulikkond tihedalt sekkunud maailma poliitilistesse afääridesse. Mõningates maades korraldavad nad kandidaatide poolt või vastu aktiivseid kampaaniaid. Mõningad vaimulikud ise on poliitilistel ametikohtadel. Teised avaldavad poliitikutele suurt survet, et need toetaksid programme, mida vaimulikkond heaks kiidab. Mujal on „konservatiivne” vaimulikkond tihedas koostöös võimul olevate inimestega, samal ajal kui „progressiivsed” preestrid ja jutlustajad toetavad nende kukutamiseks korraldatud partisaniliikumisi. Ent Jehoova tunnistajad ei sekku poliitikasse, ükskõik mis maal nad ka ei elaks. Nad ei sega vahele, kui teised inimesed astuvad mingisse poliitilisse parteisse, taotlevad ametikohta või hääletavad valimistel. Kuna aga Jeesus ütles, et tema jüngrid pole „maailma osa”, ei osale Jehoova tunnistajad mitte mingis poliitilises tegevuses.

13. Mida näitavad tõsiasjad selle kohta, milline on olnud Jehoova tunnistajate seisukoht sõjas osalemise suhtes?

¹³ Nagu Jeesus ennustas, on rahvad sel „lõpuajal” korduvalt sõdu pidanud, ja isegi ühe rahva sisesed rühmitused on üksteise vastu relvad haaranud. (Matt. 24:3, 6, 7) Ent millise seisukoha on Jehoova tunnistajad kõigest sellest hoolimata võtnud? Nende erapooletus taolistes konfliktides on kogu maailmas hästi tuntud. Kooskõlas seisukohaga, mille võttis Jeesus Kristus ja mida tema esimesed jüngrid hiljem oma tegudega näitasid, teatas 1939. aasta 1. novembri Vahitorn: „Kõik, kes asuvad Issanda poolel, on sõdivate rahvaste suhtes erapooletud ning on täielikult ja eranditult suure Teokraadi [Jehoova] ja tema Kuninga [Jeesus Kristuse] poolt.” Tõsiasjad näitavad, et kõigist rahvastest Jehoova tunnistajad jäävad igas olukorras selle seisukoha juurde. Nemad kui Jehoova kummardajad ei ole lubanud maailma lõhenemist  põhjustaval poliitikal ja sõdadel lõhkuda oma rahvusvahelist vennaskonda. — Jes. 2:3, 4; võrdle 2. Korintlastele 10:3, 4.

14. a) Mille tegemisest on Jehoova tunnistajad oma erapooletu hoiaku tõttu veel keeldunud? b) Kuidas nad seda põhjendavad?

¹⁴ Ajalooliste tõsiasjade lähem vaatlemine näitab, et Jehoova tunnistajad on keeldunud sõjaväemundrit selga panemast ja relvi haaramast, ja lisaks on nad rohkem kui 50 viimase aasta jooksul keeldunud relvavabasse teenistusse astumast või muid sõjaväeteenistust asendavaid tööülesandeid täitmast. Mispärast? Sest nad on tundma õppinud Jumala nõudeid ja langetanud seejärel isikliku südametunnistusest lähtuva otsuse. Mitte keegi ei ütle neile, mida neil tuleb teha. Ka ei sekku nad sellesse, mida teised otsustavad teha. Kui aga Jehoova tunnistajail palutakse oma seisukohta selgitada, teevad nad teatavaks, et inimestena, kes on end pühendumise kaudu Jumalale esitanud, on nad kohustatud kasutama oma keha tema teenimiseks ega saa seda loovutada maistele isandatele, kes tegutsevad Jumala eesmärgi vastu. — Rooml. 6:12—14; 12:1, 2; Miika 4:3.

15. a) Mida on Jehoova tunnistajad kogenud, kuna nad on püsinud maailmast lahus? b) Kuidas on kristlikud põhimõtted neid juhtinud isegi siis, kui nad vangis olid?

¹⁵ Selle tagajärjed on olnud Jeesuse sõnadega kooskõlas: „Kuna te ei ole maailma osa, . . . siis maailm vihkab teid.” (Joh. 15:19, NW) Paljusid Jehoova tunnistajaid on vangistatud, kuna nad ei loobunud oma kristlikust erapooletusest. Mõningaid on julmalt koheldud ja vahel on see isegi surmaga lõppenud. Teised on oma erapooletust aastatepikkuse vangistuse kestel üles näidanud. Raamatus Values and Violence in Auschwitz (Väärtushinnangud ja vägivald Auschwitzis, autor Anna Pawelczynska,  lehekülg 89) öeldakse: „Kõik teadsid, et mitte ükski Jehoova tunnistaja [koonduslaagris] ei täida käsku, mis on vastuolus tema religioossete tõekspidamiste ja veendumustega, ega tee mingit isikuvastast tegu, isegi kui see isik on mõrtsukas ja SS-ohvitser. Teisest küljest teeb ta igasuguseid muid, ka kõige ebameeldivamaid töid nii hästi kui ta vähegi suudab, kui ta seejuures saab jääda moraalselt erapooletuks.”

16. a) Kuhu kõik rahvad praegu marsivad, ja millest Jehoova tunnistajad seepärast hoolikalt hoiduvad? b) Miks siis on maailmast lahus püsimine nii tõsine küsimus?

¹⁶ Jehoova tunnistajad mõistavad, et kõik rahvad marsivad praegu Harmagedooni „sõtta kõigeväelise Jumala suureks päevaks”. Jehoova sulased on ühendatud rahvana võtnud oma seisukoha Tema messialiku Kuningriigi poolel. Niisiis hoiduvad nad hoolikalt sellest, et nad laseksid endid manööverdada võtma seisukohta selle Kuningriigi vastu. (Ilm. 16:14, 16; 19:11—21) Nad mõistavad, kui tõsine on Jeesuse ütlus, et tema tõelised järelkäijad ei ole „selle maailma osa”. Nad teavad, et see vana maailm möödub peagi ja igavesti jäävad püsima vaid need, kes tõeliselt teevad Jumala tahtmist. — 1. Joh. 2:15—17.

Kordamisküsimusi aruteluks

● Kuidas näitas Jeesus, mida tähendab mitte olla „maailma osa”?

● Mis näitab algkristlaste suhtumist 1) maailma vaimu? 2) ilmalikesse valitsejatesse ja maksude maksmisse? 3) sõjaväeteenistusse?

● Mil viisil on Jehoova tunnistajad kaasajal andnud tunnistust oma kristliku erapooletuse kohta?

[Uurimisküsimused]