17. peatükk

’Olgu teie armastus tugev üksteise vastu’

1, 2. a) Mis avaldab tihti muljet neile, kes esimest korda Jehoova tunnistajate koosolekutele tulevad? b) Milliseid muid tõendeid selle omaduse kohta nad meie konventidel viibides täheldavad?

KUI inimesed esmakordselt Jehoova tunnistajate koguduse koosolekutele tulevad, avaldab neile tihti sügavat muljet seal osutatav armastus. Nad näevad seda südamlikus läbikäimises ja selles, et nemadki on teretulnud.

² Ka need, kes käivad meie konventidel, näevad, et valdav osa kohalviibijaid käitub väga hästi. Seoses ühe taolise konvendiga kirjutas uudistereporter: „Mitte keegi polnud uimasti- või alkoholijoobes. Mitte keegi ei kisendanud ega karjunud. Mitte keegi ei trüginud. Mitte keegi ei tõugelnud. Mitte keegi ei vandunud ega kirunud. Polnud labaseid nalju ega rõvedat keelt. Õhk polnud täis tubakasuitsu. Mitte keegi ei varastanud. Mitte keegi ei loopinud murule plekkpurke. See oli tõepoolest erakordne.” Kõik see on tõend sellisest armastusest, mis ’ei käitu sündsusetult ega otsi omakasu’. — 1. Kor. 13:4—8, NW.

3. a) Mis peaks meie puhul aja jooksul ilmsiks saama seoses armastuse osutamisega? b) Millist liiki armastust me peame Kristust jäljendades arendama?

³ Armastus on omadus, millest võib iga tõelise kristlase ära tunda. (Joh. 13:35) Kui me vaimselt kasvame, peaksime väljendama seda üha suuremal määral. Apostel Paulus palvetas selle eest, et ta vendade armastus „veel rohkem ja rohkem kasvaks”. (Fil. 1:9; 1. Tess. 3:12) Ka Peetrus ergutas kaaskristlasi,  et nende armastus hõlmaks „kogu vennaskonda”. (1. Peetr. 2:17, NW) Armastus peaks ajendama meid tegema enamat kui vaid viibima koosolekutel koos inimestega, kellega isiklikuks tutvumiseks me eriti pingutusi ei tee. See peaks hõlmama enamat kui vaid seda, et me neid mõnikord lahkelt tervitame. Apostel Johannes näitas, et see peaks olema ennastohverdav armastus. Ta kirjutas: „Me oleme armastuse tundnud ära sellest, et [Jumala Poeg] on jätnud oma elu meie eest ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.” (1. Joh. 3:16, UT; Joh. 15:12, 13) Meie pole seda veel teinud. Kas me aga tegelikult annaksime oma elu vendade eest? Ent mil määral me püüame praegu teisi aidata, isegi kui see pole ehk mugav?

4. a) Millisel teisel viisil võiksime leida võimaluse oma armastust täielikumalt väljendada? b) Miks on väga tähtis, et meil oleks tugev armastus üksteise vastu?

⁴ On tähtis, et ennastohverdavat vaimu peegeldavate tegudega kaasneksid siiralt soojad tunded meie vendade vastu. Jumala Sõna ergutab meid: „Olgu teil vennaarmastuses hell kiindumus üksteise vastu.” (Rooml. 12:10, NW) Meil kõigil on mõnede inimeste vastu taolised tunded. Kas me võime suurendada nende hulka, kellesse me oleme niimoodi kiindunud? Selle vana süsteemi lõpu lähenedes on eluliselt tähtis oma kristlike vendadega järjest lähedasemaks saada. Piibel pöörab sellele meie tähelepanu, öeldes: „Kõigi asjade lõpp on lähedal! . . . Kõigepealt olgu teie armastus südamlik [„tugev”, NW] üksteise vastu, sest ’armastus katab pattude hulga’.” — 1. Peetr. 4:7, 8.

5. Miks oleks ekslik oodata, et koguduse liikmete vahel ei kerki probleeme?

⁵ Seni kuni oleme ebatäiuslikud, teeme aeg-ajalt ikka midagi, mis teisi solvab. Ka teised patustavad mitmeti meie vastu. (1. Joh. 1:8) Mida sa peaksid tegema, kui oled sellises olukorras?

 Mida teha, kui tekib probleeme

6. a) Miks ei ühti Piibli nõuanded sugugi alati meie kalduvustega? b) Milline on siiski tulemus, kui me neid rakendame?

⁶ Pühakiri annab vajalikku juhatust. Aga selle nõuanded ei lange ehk kokku sellega, mida meie kui ebatäiuslikud inimesed kaldume tegema. (Rooml. 7:21—23) Sellele vaatamata tõendavad meie tõsised pingutused selles valdkonnas, et meil on siiras soov Jehoovale meeldida, ja sellega me süvendame ka oma armastust teiste vastu.

7. a) Miks ei peaks me kätte maksma, kui keegi meid solvab? b) Miks ei peaks me lihtsalt hoiduma kokku puutumast vennaga, kes meid solvab?

⁷ Mõnikord, kui inimesi on solvatud, püüavad nad solvajale samaga vastata. Kuid see teeb olukorra vaid halvemaks. Kui on vaja kahju eest tasuda, peaksime jätma selle Jumala hooleks. (Õpet. 24:29; Rooml. 12:17—21) Teised püüavad ehk solvajat oma elust välja lülitada, hoidudes temaga kokku puutumast. Kuid me ei või oma kaaskummardajaid nõnda kohelda. See, kas meie kummardamine heaks kiidetakse, sõltub osaliselt meie armastusest vendade vastu. (1. Joh. 4:20) Kas me võime ausalt öelda, et armastame inimest, kellega me ei räägi või kelle lähedalolugi meid häirib? Me peame probleemiga tõsiselt tegelema hakkama ja selle lahendama. Kuidas?

8, 9. a) Mida on õige teha, kui meil on põhjust oma venna peale kaevata? b) Kuidas aga on lugu siis, kui ta on korduvalt meie vastu patustanud? c) Miks me peaksime asja sel viisil käsitlema, ja mis aitab meil seda teha?

⁸ Selle kohta kirjutas apostel Paulus: ’Sallige üksteist ja andke andeks üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus [„Jehoova”, NW] teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie.’ (Kol. 3:13) Kas sa suudad seda teha? Kuidas on lugu siis, kui inimene korduvalt sinu vastu mitmel moel patustab?

 ⁹ Apostel Peetrus esitas samasuguse küsimuse ja arvas, et võib-olla peaksime püüdma kuni seitse korda vennale andestada. Jeesus vastas: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kasvõi seitsekümmend seitse korda.” Mispärast siis? Jeesus selgitas seda piltliku näite abil, mis juhtis tähelepanu sellele, kui hiigelsuur on meie võlg Jumala ees, võrreldes sellega, mida mõni inimene võib meile võlgneda. (Matt. 18:21—35, UT) Iga päev me patustame Jumala vastu mitmel moel: mõnikord omakasupüüdlikult tegutsedes, sagedasti sellega, mida me ütleme või mõtleme, või ka midagi vajalikku tegemata jättes. Oma teadmatuses me ehk ei mõistagi, et oleme midagi väära teinud, või ehk ei mõtle me oma kiires eluvoolus piisavalt tõsiselt asja üle järele. Jumal võiks meie pattude eest meilt elu nõuda. (Rooml. 6:23) Kuid ta on meile jätkuvalt halastanud. (Laul 103:10—14) Seepärast on tal täielik õigus nõuda, et me üksteist samamoodi kohtleksime. (Matt. 6:14, 15; Efesl. 4:1—3) Kui me vimma kandmise asemel nõnda toimime, on ilmne, et oleme jõudnud sellise armastuseni, mis „ei pea meeles paha”. — 1. Kor. 13:4, 5; 1. Peetr. 3:8, 9.

10. Mida me peaksime tegema, kui vennal on midagi meie vastu?

¹⁰ Mõnikord märkame ehk, et kuigi me ei kanna oma venna peale vimma, on temal midagi meie vastu. Mida me peaksime siis tegema? Me peaksime viivitamatult temaga rääkima ja püüdma rahumeelseid suhteid taastada. Piibel innustab meid esimesi samme astuma. (Matt. 5:23, 24) Seda pole ehk kerge teha. See nõuab armastust, millega kaasneb alandlikkus. Kas on need omadused sinus piisavalt tugevad, nii et sa tegutsed vastavalt Piibli nõuannetele? See on tähtis eesmärk, mille poole me peaksime püüdlema.

11. Mida me peaksime ette võtma, kui vend teeb midagi, mis meid häirib?

¹¹ Teisest küljest võib juhtuda, et keegi teeb midagi,  mis häirib sind — ja võimalik, et teisigi. Kas poleks hea, et keegi temaga räägiks? Võib-olla. Kui sa ise talle lahkelt selgitad, milles probleem seisneb, võivad sellel head tulemused olla. Kuid kõigepealt peaksid endalt küsima: kas see, mida ta teeb, pole tõepoolest Pühakirjaga kooskõlas? Või tuleneb probleem üldjoontes sellest, et minu päritolu ja kasvatus erineb tema omast? Kui see on nõnda, siis ole valvas, et sa ei kehtesta omaenda mõõdupuid ega mõista nende alusel kohut. (Jak. 4:11, 12) Jehoova võtab erapooletult vastu igasuguse päritoluga inimesi ja on nendega kannatlik, kui nad vaimselt kasvavad.

12. a) Kes hoolitsevad asja käsitlemise eest, kui mõni koguduseliige on tõsiselt patustanud? b) Kuid milliste asjaolude puhul lasub kohustus esimesena tegutseda inimesel, kelle vastu patustati? Mis eesmärgil?

¹² Kui aga mõni koguduseliige on tõsiselt patustanud, on sellele tarvis otsekohe tähelepanu pöörata. Aga kes peaks seda tegema? Üldjuhul vanemad. Ent kui tegemist on vendadevahelise äriküsimusega või keele väärkasutusega, nõnda et see on kellelegi tõsist kahju teinud, siis peaks see inimene, kelle vastu patustati, esimesena püüdma tema vastu patustanut isiklikult aidata. Võib-olla on see mõne meelest raske. Kuid just sellist nõu andis Jeesus Matteuse 18:15—17. Armastus venna vastu ja tõsine soov venda mitte kaotada aitab inimesel teha seda viisil, mis, kui vähegi võimalik, puudutab eksinu südant. — Õpet. 16:23.

13. Mis aitab meil asjale õigesti vaadata, kui meie ja mõne venna vahele kerkib probleem?

¹³ Kui kerkib kas suur või väike probleem, on meil kasulik püüda mõista, kuidas Jehoova sellele vaatab. Ta ei kiida mitte mingisugust pattu heaks, ometi näeb ta seda meis kõigis. Tema määratud ajal puhastatakse ta organisatsioon kahetsematutest patustajatest. Kuidas aga on lugu meie, ülejäänutega? Meile kõigile saab osaks tema pikameelsus ja halastus. Ta annab  meile jäljendamiseks eeskuju. Kui me jäljendame seda, peegeldame tema armastust. — Efesl. 5:1, 2.

Püüa ’avarduda’

14. a) Miks julgustas Paulus korintlasi ’avarduma’? b) Kuidas näitavad siintoodud kirjakohad, et meil kõigil oleks hea sellele mõelda?

¹⁴ Apostel Paulus veetis Kreekas Korintoses palju kuid, et seal kogudust üles ehitada. Ta tegi sealsete vendade abistamisel hoolega tööd, ja ta armastas neid. Kuid mõnedel neist polnud tema vastu sooje tundeid. Nad olid väga kriitilised. Ta kutsus neid üles ’avarduma’ kiindumuse osutamises. (2. Kor. 6:11—13; 12:15) Meil kõigil on kasulik kaaluda, mil määral me väljendame armastust teiste vastu ja otsime teid ’avardumiseks’. — 1. Joh. 3:14; 1. Kor. 13:3.

15. Mis aitab meil kasvada armastuses nende inimeste vastu, kes meis ehk kiindumust ei tekita?

¹⁵ Kas on koguduses inimesi, kellega meil on raske lähedaseks saada? Kui teeme pingutusi nendepoolsete väikeste üleastumiste kinnikatmiseks, nii nagu me soovime, et nemadki teeksid meie suhtes, võib see aidata omavahelisi suhteid soojemaks muuta. (Õpet. 17:9; 19:11) Meie tunded nende vastu võivad paraneda ka siis, kui me püüame leida nende häid omadusi ja keskendame oma tähelepanu nendele. Kas me tegelikult oleme pannud tähele, mil viisil Jehoova neid vendi kasutab? See süvendab kindlasti meie armastust nende vastu. — Luuka 6:32, 33, 36.

16. Kuidas me võime praktilisel teel ’avarduda’ koguduseliikmetele armastuse osutamises?

¹⁶ Peab tunnistama, et meie võimalused teha midagi teiste heaks on piiratud. Me ehk ei suuda igal koosolekul igaüht tervitada. Kui me kutsume sõpru einestama, pole ehk võimalik kõiki kutsuda. Meil kõigil on lähedasi kaaslasi, kellega koos me veedame  rohkem aega kui teistega. Kuid kas võiksime ’avarduda’? Kas võiksime igal nädalal vaid mõne minuti kasutada selleks, et saada lähemalt tuttavaks mõne meie koguduse liikmega, kes ei kuulu meie lähedaste sõprade hulka? Kas võiksime mõnikord kellegi neist endaga põlluteenistusse kaasa kutsuda? Kui me üksteist tõepoolest tugevasti armastame, leiame kindlasti teid selle ilmutamiseks.

17. Kuidas me võime näidata nende vendade keskel olles, keda me pole kunagi varem kohanud, et me ka neid tugevasti armastame?

¹⁷ Kristlikud konvendid pakuvad meile häid võimalusi armastuses ’avardumiseks’. Kohalviibijaid võib olla tuhandeid. Me ei suuda nende kõigiga tuttavaks saada. Ent me võime käituda viisil, mis näitab, et me seame nende heaolu enda mugavustest ettepoole, kuigi me ehk pole kunagi varem nendega kohtunud. Programmiosade vaheajal võime ilmutada isiklikku huvi, tehes ise tutvust mõnedega oma lähiümbrusest. Varsti on kõik, kes maa peal elavad, vennad ja õed, kes on meie kõigi Jumala ja Isa kummardamises ühendatud. Milline rõõm on neid kõiki koos nende paljude ja mitmesuguste omadustega tundma õppida! Tugev armastus nende vastu ajendab meid seda tegema. Miks mitte praegu algust teha?

Kordamisküsimusi aruteluks

● Kuidas tuleks lahendada probleemid, mis vendade või õdede vahel võivad kerkida? Mispärast?

● Mil viisil peaks ka meie armastus kasvama, kui me vaimselt kasvame?

● Kuidas on võimalik osutada tugevat armastust lisaks lähedaste sõprade ringi kuulujatele veel teistelegi?

[Uurimisküsimused]